Postitused

Uus postitus

Maitsev Tartu 2018

Kujutis
Tartu restoranide kuu "Maitsev Tartu" on selleks korraks läbi, neljas kord Tartu maitseid läks nagu soe sai. 14 restorani, igas kolmekäiguline erimenüü ning hulk rahulolevaid toidunautijaid.

2014. aastal toimus kampaania "Maitsev Lõuna-Eesti", mille logo põhi on kasutusel ka praeguses kampaanias. Juba mõni aeg enne seda, 2012, oli Tartu maitset korra otsitud. Mäletan tollest ajast nende kampaaniate reklaami eestvedaja Aivar Hansoni kommentaari, et võrreldes Tallinnaga on Tartu linna ettevõtluse osakond väga toetav. Ja nii see ettevõtluse osakond teatepulga enda kätte haaraski.

Käesolev aasta oli põnev. Kui aegade alguses juhtus, et kuu algas küll hoogsalt, kuid lõpus jõud rauges nii tegijatel kui sööjatel. Nüüd oli aga nii, et isegi kuu viimaste päevade õhtutel nõudsid  toiduhuvilised endiselt erimenüüd ning tavamenüü võis vaat et ära unustada. Mõtlesin endamisi, et oleks päris huvitav teada, mitmed tuhanded taldrikud on selle 28 päeva jooksul täidetud ja kuidas s…

Vanausuliste toidukultuurist nüüd ka eesti keeles

Kujutis
2010. aastal ilmus Narva Muuseumi teaduri Marina Kuvaitseva sulest vanausuliste toidukultuuri tutvustav raamat "Застолица. Кухня староверов Эстонии". Esimest korda on rohkem kui 300 leheküljele kogutud Peipsiäärsete inimeste meenutused ja jutud kohalikust toidust ning toidukultuurist. Kui seni oli Aliise Moora monograafia "Eesti talurahva vanem toit" ainus üldine trükisõna meie vanemast toidutraditsioonist, siis Kuvaitseva 1999.-2008. aasta välitööde kokkuvõte on ühe piirkonna toidupeegel.

Lisaks sellele, et Kuvaitseva raamat on mul töö tõttu pidevalt laual, kollaseid kleepse täis, on tal ka teine tähendus. Raamatust läbi käivatest inimestest osa on vähemalt nime poolest, kui mitte enam, tuttavad. Näiteks Zoja retsepti järgi keedan suhkrut senimaani. Seal on kohad, mis on mulle lapsest saati teada, see on see Peipsiveer, kuhu mind rohkem kui 20 aastat tagasi üle ukseläve lasti. Seni olin olnud külaline, huviline, turist. Järsku sattusin töö tõttu sealsete inimeste…

100 aastat oma Eestit, 1000 aastat rukkileiba

Kujutis
Leib on tähtis, leib on elu kestvuse märk. Leivata, õigemini meile iseloomuliku hapendatud rukkileivata poleks meie toidukultuuri, leivata poleks ehk ka eestlasi. Kui vanal ajal läks talus leivajuuretis mingil põhjusel käest ära, peeti seda õnnetuse märgiks. Eestlastele on leib olnud alati eriline, see märgib nii ellujäämist, kui tähistab heaolu kasvu.

Keeleteadlased arvavad, et germaani päritolu sõna „leib“ jõudis eesti keelde hiljemalt 9. sajandil.* Euroopa ja sealhulgas Eesti leivakultuuris võib lugeda kõige murrangulisemaks aega aga 11.-12. sajandi paiku. Leivast oli saanud inimeste põhitoit ning meil algas laiem talirukki kasvatamine. Enne seda mõisteti meil leivana odrajahust valmistatud kakke. Rukis ei kasva ei kaugel lõunas ega liiga külmas põhjas või idas, sestap on meie hapendatud tainast küpsetatud leib väga eriline. Ida-Soomes ja Karjalas küpsetatakse pätsikujulist leiba, teistest soome-ugri rahvastest on sellist leiba tundnud veel vadjalased. Mitmete rahvaste j…