6. november 2017

Egeri tähtede all

Budapest
Täna, täpselt aasta tagasi, tegelesime õhtul pimedas sellega, kuidas nädalajagu parklas seisnud auto vahepeal sadanud lumest lükatud valli tagant kätte saada. Tänavu pole pidanud õnneks midagi seesugust üle elama. Valli taga istusime aga Ungari pärast.

Võimas Egeri kindlus, üks väike kild kindluseõuelt

Ungari oli minu jaoks seni valge laik. "Kapten Tenkešist" suurt ei mäleta ja "Egeri tähed" on kusagil veel kaugemas mälusopis. Film "Inglise patsient" on pigem see, mis seostub minu jaoks Ungariga. Viimane küll mitte geograafilise paiga, vaid peategelase ja tema kirjutamata väärikuse mõttes. Kui sinna lisada Globuse herned ja guljašš-supp, on pilt üsna hüplik ning pehmelt öeldes valge. Uuemal ajal on lisandunud märksõnade loendisse veel Esterházy tort, kuid see pole nii määrav, sest seostub pigem Austria-Ungari suurriigiga. Vahemärkusena, et Ungari ajalugu on sama hoomamatu kui Poola jagamised, nii et seda kõike korraga meelde jätta on üsna võimatu. Mõistlikum on üle lugeda :).

Eelmise aasta novembri alguses tekkis ootamatu võimalus minna Ungarisse. Töö juures ühel sügisesel koosolekul see mõte välja käidi ning vähem kui kahe kuu pärast istusime bussis. Never say never! Teemaks oli toit ja sihiks Ungari toidutootjad. Ma ei hakka siin kogu reisi ümber jutustama, selleks on "järjejutt" maakonna ajalehes SIIN ja SIIN.

Sõitsime läbi Poola hingedeajal, mil õhtuhämaruses surnuaiad olid  haudadel süüdatud küünaldest valged. Imekaunis ja südamlik.


Mulle meeldib reisida nn hooajavälisel ajal. Esiteks on nii varakevad kui hilissügis imeilusad - ühel juhul loodus tärkab esimeste muruliblede ning arglike nartsissidega, hiljem on kõik nii kuldne ja rahulik. Kollaste ning pruunide toonide mäng pilvede vahelt väljapiiluvas päikeses Tatra mägedes oli lummav. Või siis viinamägede külmasaanud krussis lehtedega taimede veidi nukker krabin. Mihhailovskoje kuldne sügis oli meie jaoks ju siin saanud läbi esimese lume tulekuga. Vahepeal see kadus, kuid 31. oktoobri varahommikul startides polnud õrna aimugi, et nädala lõpus naastes katab maad paks lumevaip. Karm tõde saabus siiski juba reisi viimasel hommikul, kui jäime Leedus lumetormi ning teedele tekkisid esimesed ummikud.



Ida-Euroopa on laiemas kulinaariataevas tõusev täht. Erinevate portaalide ja väljaannete toiduennustajad on seda juba mitu aastat kuulutanud. Huvitaval kombel on just Ungari ja Poola need, mille toidäule ennustatakse eriti silmapaistvat tulevikku. Isegi National Geographic on toonud toidufännidele mõeldes Euroopast välja just Budapesti. Enne reisi otsisin kõikvõimalikke vihjeid, mis võiks kasuks tulla, kuid Shaun Hill lõi jalust. Oma sel hetkel väga värskelt ilmunud raamatus "Salt is essential" pühendab ta terve peatüki Budapestile: "Budapest is a paradise for a greedy". Budapest on tema jaoks samal pjedestaaliastmel koos Viiniga - tipus, kuna seesama Austria-Ungari pärand on nii silmapaistev ja lahutamatu ning ta tunneb seda paljudest märksa paremini. Soovitan soojalt Hilli raamatut lugeda, halastamatud sõnad köögis on vahel kainestavamad kui kiidulaul.

Gellerti hotell, kus Karoly Gundel pidas restrani 1927-1948. Vaade Doonault.

Kui raamatutest edasi rääkida, siis Budapesti raamatupoodides ilmnes hoopis teistsugune idaeuroopalik maailm. Nö läänes on täna raamatupoodi astudes väga vähe võimalusi esimese 10 sammu jooksul mitte kohtuda toidukirjandusega, reeglina on see üsna silmatorkaval kohal. Ungaris roomasin aga mööda tagumiste riiulite alumisi vahesid. Pikema inimese jaoks üsna tüütu, ma ütleks. Teadagi otsisin midagi, mis kirjeldaks kohalikku kööki. Lisaks presidendi endise koka Tamás Bereznay suurepärasele raamatule "Hungarian dessert book", mille väärtuseks on lisaks väga heale retseptivalikule ungarikeelsed toitude nimetused, komistasin täiesti juhuslikult tõelisele pärlile (Lääne-Euroopas olnuks see eraldi klaasvitriinis ja suured kirjad juures): Karoly Gundeli "Hungarian cookbook".  Karoly Gundel (1883-1956) on toiduhuviliste jaoks Ungari oma aja kuulsaim inimene, teda on võrreldud isegi Escoffieriga. Gundeli tähtsus ungari köögi propageerijana on aga ülisuur, olles prantsuse kokakunsti ja ungari eripära ühendaja. Tema väike kokaraamat on seda tähendusrikkam, et see avaldati esimest korda 1934; erinevates keeltes ning aja jooksul kokku 45 trükis. 2016. aasta väljaanne on esimest korda täiendatud trükk, et kaasaegseid lõpuks hõlpsamalt kõnetada.












Eraldi peatükki vääriks veel Ungari veinid. Meil on kvaliteetse Ungari veini hankimine ülikeeruline kui mitte võimatu. Saada on üksnes mõned sordid ja need ka vägagi keskpärased. Suvel Valmieras Depo ehituspoes tabas mind tõeline üllatus, kui veiniriiulil köitis pilku üks Egri Bikavér. Kodus selgus, et oleks võinud ostmata jääda :). Siiski, tänavu on pilt pisut helgemaks läinud, aga tõelisi pärle saab jätkuvalt kohapealt. Bussireisi võlu on muidugi pagasi paindlikus suuruses, kuid kõike ei jaksa ka kaasa vedada.
Egeri piirkonnas Noszvajs külastasime Thummerer Pince`i, mis on 1984. aastal tegevust alustanud pereettevõte, kellele kuulub ligi 100 hektarit viinamägesid. Alguses hoiti veine mäe sisse käsitsi raiutud vanas 100-aastases 2000 m2 suuruses veinikeldris, 2004. aastal raiuti samapalju pinda veel juurde – nüüd küll masinate abiga. Egeri kandis on veinikeldrid rajatud rüoliitsesse tuffi, mis võimaldab raiuda suure pindalaga ruume, samuti hoiab see hästi stabiilset sisekliimat 10-12 kraadi juures. Kui alguses valmistati 8 sorti veini, siis meie külastuse ajal oli see number jõudnud juba 28-ni. Kui varem valmis vein tünnis kauem kui pudelis, siis nüüd on vastupidi. Veinimaja aastane toodang on 450 000-500 000 pudelit, turustatakse nii Euroopas kui isegi Hiinas, veel valmistatakse Ungari puuviljabrändit palinkat, samuti vahuveini.

Ida-Ungaris kohtas euroremondist puutumata elumaju rohkem - suurepärane eristuv stiil.






Põhjus, miks aastatagused mälestused said välja tiritud, peitus hoopiski ühes kuluma hakkavas paberitükis. Sényős õpetati meid ehtsat Ungari guljašši keetma. Et rahvast oli palju, pandi tulele  70-liitrine pada. Jáger Ibolya juhendamisel keedetud guljašis leidus lisaks tavapärastele köögiviljadele veel nuikapsast ning sellerijuurt. Siiski, kui algselt lisati supile rohkelt värsket ja kuivatatud paprikat, samuti köömneid, siis tänapäeval asendab seda spetsiaalne nn guljašikreem, mida saab osta tuubis. Sellegipoolest lisatakse ikka rohkelt magusa paprika pulbrit ning kui soovitakse tulisema maitsega suppi, ei tee paha ka mõnda tšillisegu lisada. Ungari guljaši retsepti kuuluvad veel väikesed nuudlitainast klimbikesed: tihkest munadest, jahust ja veest sõtkutud tainast võetakse umbes sõrmeküünesuurused tükikesed ja pannakse supisse. Vahel keedetakse need supist eraldi ning lisatakse enne söömist leemesse. 




Lisaks guljašš-supile pakuti meile Túrós Csusz´t, milles on kodune pasta, túró juust, rasv koos kõrnetega või peekon. Huvitav!

Retsept ise on järgmine (arvestatud 70-liitrisele pajale):

7 kg sealiha (osa võib asendada veiseribiga)
2 l toiduõli või 1,5-2 kg searasva
kuni 2 kg sibulat
5 kg porgandit
2 kg peterselli
2 sellerijuurt
3-4 nuikapsast
15 kg kartuleid
3 tuubi guljašikreemi (2 magusamat ja 1 krehvtisem)
maitseainesegu Delicat
magusat punast paprikat
mõnda tšillisegu
soola
musta pipart

Klimbid: 
2 kg jahu
20 muna
vett

Valmistamisõpetust ei hakka lisama, see on selge koostisainetele otsa vaadates. 

Anti sepised

Niisiis, 4100 kilomeetrit teid ning ligi 60 puhtalt bussis istumise tundi. Numbrid olid muidugi täpsemad, aga nii me bussijuhtidega kusagil Maramaa ja Vahi vahel kokku leppisime. Kes tahab päris Ungarit kogeda, tasub Egeri kandis Noszvajs otsida üles seal elav eesti mees - sepa ametit pidav Anti Antik, ainsa sinise katuse järgi pole seda keeruline teha (enne tasuks siiski kirjutada või helistada :)). Reisi hailaitide hulka kuulus kindlasti sealsamas Noszvajs Eda keedetud lambapörkölt koos Anti veinidega. Kui lisada peaaegu nagu palverännak läbi õhtuselt pimeda Noszvaj Anti sepikojast tema veinikeldrisse, läks muu maailm hetkeks meelest ning taevas paistsid vaid tähed ...

27. oktoober 2017

Puhmasrukkist Jonagoldini


Sain mõni aeg tagasi äärmiselt põneva pakkumise - pidada üks vestlusõhtu loeng bioloogilise mitmekesisuse muutumise teemal, kas ja kuidas maailmas toimuv meid mõjutab, kas vanad sordid võivad meid päästa ning kuidas see kõik meie toidulauda mõjutab. Nädal tagasi sai see teoks ja mul on sellise teema tõstatamise üle äärmiselt hea meel. Me räägime sordiaretusest, on see siis uute aretiste, GMO, vanade sortide peadtõstmise või mõnes muus kontekstis, aga otsesest seosest toidulaua mitmekesisusega harvem.

Küllap see oligi õige ajastus, sest samale ajale sattus mitu väga märgilist sündmust. Näiteks toimus 5.–6. oktoobril Tallinnas Eesti eesistumise raames väga oluline konverents „Jätkusuutlik toidutootmine: muldade perspektiiv“, mille järelduste dokumendis kutsutakse teadvustama seda probleemi nii iseseisvalt kui kliimamuutustega seoses ning kutsutakse esiti veel sosinal muldi kaitsma. Dokument ei ole eriti resoluutne, võiks olla ehk jõulisem, kuid abiks ehk seegi. Rääkides näiteks linnaplaneerimise kestlikust arengust, teab viimane kui üks väga täpselt, kuidas linnaruumi kavandada nii, et see ei muutuks vaid kastide väljaks. Kui räägime muldade kestlikust kasutamisest ja sellega seotud probleemidest, puudutaks see nagu kedagi teist. Põhimõtteliselt puudutabki, kuid ring tõmbub üha enam koomale. Statistika järgi hävineb Euroopas iga päev kolm ruutkilomeetrit mulda. See on muld, mis on üle ekspluateeritud, kus mulla enda taastumisprotsess ei saa enam toimuda. Jaa, mulda on võimalik taas elule äratada, aga see ei juhtu aasta-paariga. See nõuab aastatepikkust oskuslikku kultuuride vaheldust isegi koos looduslike bakterite populatsiooni "siirdamisega". Ma ei pea kaugele vaatama, näide elust enesest on mu enda maa peal. Maja kõrval oli meil pikki aastaid kartulimaa. Parajalt suur tükk, nii et toimus näiline viljavaheldus ehk ühel aastal oli ühel pool kartul ja teisel näiteks nisu, järgmisel aastal vastupidi. Kunstväetisi me pole üldiselt kunagi seal kasutanud, üksnes sõnnik ja vahel siiski ka natuke lämmastikku. Ühel hetkel oli muld väsinud ja vana. Margus Ess, kes toona töötas ETKI-s, hakkas proovima mulla taastamist. Esiti oli see kõik kummaline ja natuke naljakaski. Viimane puhtalt küll enda orienteerumatusest selles valdkonnas. Margus alustas permakultuurile iseloomuliku kihilise taimekasvatusega, sealhulgas ristiku kui tavapärase väga tugeva mullaparandaja lisamisega. Niisugune tegevus toimus ikka hea mitu aastat, kuni ühel päeval sai ta rõõmustada, et ussikesed on tagasi. See tähendas valguse võitu pimeduse üle. Siis tegi elu aga oma korrektuurid, Margus siirdus uude ametisse, põld künti üles ning jätkus tavapärane keemiaga kasvatus, praegu on see maa raiheina all. Muld on aga selline looduslik rikkus, millest sõltub nii kliima kui inimeste heaolu. Alles loetud päevad tagasi meil alla sadanud kartulipesuveekarva vihm, mis sisaldas Portugali põlengutest läbiimbunud Sahara liivatolmu osakesi, jättis kõikjale suitsusauna maitse. Korjasin viimaseid õunu ning ilusast ubinast suutäit ampsates tundsin suus sedasama kärsakat. Ja me ei usu jätkuvalt, kui mõjutatavad me oleme.

Sellega kaasneb nn geneetiline erosioon ehk bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse kadu. Statistikale tuginedes on umbes viimase saja aastaga hävinud 75% taimede mitmekesisusest ja  toidulauale jäänud 12 põhitaime, mis annavad 75% maailma toidust. Kuidagi üksluine, kas pole? See ei tähenda, et peaksime Sangaste asemel tagasi pöörduma puhmasrukki* juurde. Kaugel sellest! Ehk on üks põhjusi ka selles, et oleme harjunud ostma supermarketist aasta läbi apelsine või avokaadot. Samas deklareerime nii Uue Põhjala köögi manifestis kui kehtivas Eesti toidu tutvustamis- ja müügiedenduskavas aastaaegade vaheldumist köögis kui siinse piirkonna toidu ja toidukultuuri üht alustala. Ehk peaks toit ja kultuur ka riiklikul tasandil ükskord kokku saama, võib-olla aitaks see paremini neid kirjapandud lauseid mõtestada. 1980. aastate algusest räägitakse geneetilisest ressursist kui inimkonna ajaloo- ja kultuuripärandi ühest osast. Kui kultuuriministeerium ei teadvusta oma tegemistes veel praegugi vaimse kultuuripärandi kõiki aspekte, toidukultuur kaasa arvatud, oleks naiivne loota sellest mugavustsoonist väljumisele ja "uue" pärandiliigi tunnustamisele.

Tahes-tahtmata haakub teemaga ka toidujulgeolek. See ei tähenda hetkel seda, mitu konservi kellelgi keldrissse varutud on, vaid suutlikkust kasvatada neid liike ja sorte, mis meie kliima ning muude tingimustega sobivad.  Siin on kaks suunda: otsida võimalikult palju nn vanu sorte ehk mõnes talus või külas leiduvat mõnevõrra teistsugust uba või sibulat, samuti õunapuud või marjapõõsast ning tegeleda aretustööga keskendudes kliimataluvusele, säilivusele, töödeldavusele ja haigustaluvusele. Liigiline mitmekesisus, mille väärtusi ja omadusi hästi tunneme, on see, tänu millega võime siin maailmas julgemad olla. Üks tore näide on põlduba Helbi, mis on leitud Võrumaalt Helbi külast ja erineb teistest** oma suure ja lapiku seemne poolest. See, et Helbi on saadaval Seston Seemnete kui kodumaiste köögiviljaseemnete lipulaeva kevadises valikus, on suurepärane. Veelgi südantliigutavam oli aga Helbi pakkide nägemine tänavusel Tallinna Toidumessil võrokate Uma Meki tootjate laual. Vanade sortide taaselustamine võiks ju isegi turismiteenuste turul kaasa aidata.

Ja nii olemegi jõudnud Jonagoldini, mis võiks siin selles kontekstis olla ka väikese tähega. Seda põhjusel, et me räägime küll USAs aretatud populaarsest õunasordist, kuid temast on saanud õunte üks võrdkujusid, tõrjudes paljud vähemtuntud sordid lettidelt välja. Teisalt on ta võrdkujuks supermarketites müügil olevatele nn igavesti säilivatele õuntele. Viimaste katsetuste järgi ei pruugi kerge kraani all pesemine eemadalda kuidagimoodi aineid, millega õunad on säilivuse ja transpordi jaoks töödeldud. Samas, pikaaegne säilitamine on võimalik ka keemiata, nagu Pollis katsetatakse hoidlate kontrollitud atmosfääris, kus süsihappegaasi sisaldust õhus tõstetakse ning hapnikukogust vähendatakse. Küsimus on vaid reklaamis ja mahtudes. Ma ei näe ainsatki põhjust välismaise Activia jogurtijoogi eelistamiseks meie oma Hellusele, sama on muude suurtega.

Niisiis oli see järjekordne katse tõlkida teadust. Ja kui õhtu lõpus üks inimene ei saanud ikkagi aru, et ma ei tööta ETKIs, oli see parim kompliment.

-------------------------------------------------------------
* -  Kersti Kihno, Liisi Jääts ja Mati Laane viisid läbi eksperimendi, mille raames rajasid alepõllu ning kasvatasid puhmas- ehk jaanirukist: http://www.arheoloogia.ee/ave2014/AVE2014_20_Kihnojt_Ale.pdf
** - Leidmine ei tähenda veel uut sorti. Jõgeva, Saku või Polli teadlased uurivad ja võrdlevad avastust teiste olemasolevate sortidega. Alles siis, kui nii füüsikalised kui keemilised omadused kinnitavad erisust, võib see sort säilitussordiks saada.

6. oktoober 2017

Ühe päevaga läbi Ahvenamaa


Esialgu võimatuna tundunud ettevõtmine - ühe päevaga läbi Ahvenamaa!

Kui meil toimub suvel ülemaaline avatud talude päev (tänavu 3. korda), siis on see ellu kutsutud selleks, et inimesed, kes tunnevad huvi maal elamise ja majandamise vastu, saavad tulla vaatama, kuidas elu tegelikult käib, kust tuleb toit. Mistahes loom annab kohe plusspunkte juurde, on keda imetleda ja võimalusel isegi silitada. Tihtipeale saab osta kaasa kas selles talus või naabrite poolt valmistatud koduseid tooteid, osaleda õpitubades, süüa kodukohvikus köögiahjus küpsetatud kooki või näppida erinevaid masinaid. See, et pererahvas on silmanägemise ulatuses ja vajadusel saab neid tülitada või tutvustavad nad ise majapidamist, on iseenesestmõistetav.

Seilasime Maamajanduse Infokeskuse eestvõttel septembri keskpaiku Ahvenamaale, et uurida, kuidas näeb välja nende lõikusfestival ehk avatud talude päevad. Punased õunad juhatasid kas avatud taludesse, pop-up ettevõtmisteni või restoranidesse - kokku 45 õuna üle saarestiku - väga põnev!

Tänavu 20. korda peetaval lõikusfestivalil on oma koduleht, kus kirjas info avatud ettevõtete kohta, peamised tõmbenumbrid ja kaart nii rootsi kui soome keeles ning kokkuvõttena ka inglise keeles.

Ootusärevus sees ja seiklustele vastu. Reve oli käinud seal juba eelmisel aastal, nii et ta julges võtta grupijuhi kohuse ning meid talust-talusse juhatada. GPS on jätkuvalt parim abivahend. Kõikides taludes jagati ka festivali kaarti, kus kirjas kõikide kohtade koordinaadid. Ära ei eksinud, kuigi ühe talu väravas käisime kaks korda, sest Google Maps otsustas meid vahepeal ühest kohast teise sõites ringteele juhatada. Ega muidu polekski tagaõue näinud :).

Mis oli teisiti? Kõigepealt on festival 2-päevane (reede ja laupäev) ja kui kellelgi jaksu, võib olla avatud ka kolmanda päeva. Kuigi meie käisime reedel, ei saanud külastajate hulga üle kurta. Õhtupoolikul olid talude parklad kohati puupüsti täis. Laupäeva isegi ei tahtnud enam ette kujutada. Kui meil eeldatakse, et pererahvast on ka näha ja täiesti loogiline, kui nad ise räägivad oma majapidamisest ja teevad ekskursiooni, siis Ahvenamaal polnud see faktor nii oluline, pererahvast oli näha vaid kohati. Enamasti oli tegemist nö taluturgudega, kus vähem või rohkem müügilaudu õuedesse üles seatud, koduloomad ja vanad masinad kuulusid ka sinna juurde. Kõik oli väga hästi viidastatud ja sildistatud - puust ja punasest, nii et eksimisvõimalusi palju polnud. Enamasti igal pool oli ka väike kohvik sisse seatud, kus sai osta kooke, mõnel pool ka midagi toekamat. Ahvenamaa pannkook oli muidugi kohustuslik.

Festivali korraldatakse oma kulu ja kirjadega. Korraldustiimis on üks inimene palgaline ja ülejäänud vabatahtlikult. Uue aasta plaanid pannakse paika aasta alguses, et jõuaks kõik turundusmaterjalid ette valmistada. Iga osaleja maksab 400 eurot. Kuna nüüd oli teist aastat sisse seatud parkimiskaardi süsteem (esimesest kohast tuleb osta 10 eurone parkimiskaart, millega saab kõikides edasistes kohtades parkida, kaardiga kaasnevad ka eripakkumised jms), jaotatakse sellest saadud raha ja mis korraldusest üle jääb, taludele tagasi. Sega sõltub kõik sellest, palju on külastajaid. Küllap oligi see üheks põhjuseks, miks kohati jäi mulje, et festival ei ole mitte üles ehitatud puhtale rõõmule, vaid sellega kaasneb ka kõikvõimaliku kauba pakkumine mistahes kohas. Kusjuures nii mitmedki sama firma tooted olid müügil paljudes kohtades.

Üks asi oli küll väga sümpaatne. Igast kohast sai kaasa haarata koti, millesse pakkida kogu kaasaostetav toidukraam. "Pane Ahvenamaa taldrikule!" oli kuidagi väga tore üleskutse. Loomulikult me seda ka tegime :).


Jõudsime päeva jooksul külastada kokku 17 erinevat talu ja pop-up ettevõtmist. Kuna vahemaad on väikesed, oi see täiesti jõukohane. Meil ei tuleks see kõne alla, kui keegi just sportlikku võitlust ei taha korraldada.

Hommikul minnakse ikka kõigepealt turule. Mariehamnis sees paiknev mereäärne turg Sjökvarteret (kaardil nr 15), oli väga mõnus ja sõbraliku loomuga, kus müüdi kõike: kala, lambaliha, astelpaju jm tooteid, leiba, köögivilja, lambanahku, lilli ... Sel hetkel me veel ei teadnud, et umbes poolt neist toodetest kohtame ka mujal. Sadamas oli väga sümpaatne käsitööpood, kuhu tahtnuks kaemaks jääda. See oli ainus, mis jäi sellest reisist hingele kraapima.





Natuke aega bussisõitu ning olimegi limonaadivabriku õuel. Amalias (nr 14) on väiketootmine, kus kogu tootmisliin marjadest kuni sildistatud pudeliteni paikneb ühes hoones. Peremees rääkis kogu tootmisprotsessi ära, hoone teisel korrusel asus pood ja kohvik. Kui nad ise reklaamivad, et valmistavad käsitöölimonaadi looduslikest koostisainetest, siis see on küll õige, kuid koostises on säilitusained sees ning suhkrusisaldus kõrgem kui võiks oodata. Pood oli väga äge, mis kindlasti mõjutas ostude hulka, kuid kodus kainelt järele mõeldes võinuks need pudelid vabalt ostmata jätta.




Järgmine peatus oli aga midagi kõigi hingele. Lumparlandis moodustas neli naabruses asuvat talu, mille vahet sai jalutada, toreda komplekti. Lumparby Ollas (nr 11) võlus koduse kohviku ja käsitööpoega vanas elamus. See oli niisugune Rootsi, mida olen Gotlandil kohanud. Selgus, et kohvikus toimetav Inger Nygård oli kunagi Saaremaaga koostööd teinud ja seetõttu oli jutuainet rohkem kui küllalt. Utgård (nr 12) näitas lambaid ja nende juures olid kõikvõimalike käsitöökaupade letid. Veidi maad eemal asus Vestergårds (nr 13), kus põhirõhk loomadel. Tegelikult oli nii, et selles talus nägime ehtsaid sigu. Mõelda vaid, nõjatusin samuti aiale ja vahtisin heldinult hiigelsuurt siga, kes poseeris kõikide kaameratele tema ümber. Mõneminutilise kiire kõnniga jõudsin aga tõelisse traktoriparadiisi Sågkvarnen i Lumparby (nr 10). Terve küngas oli täis vanu traktoreid, vanim - Fordson - pärines 1937. aastast. Väga muljetavaldav! Ainus hetk reisi vältel, kui kirusin, miks ei võtnud kaasa lainurkobjektiivi. Isegi telefoniga ei saanud tervet traktoritehulka korraga pildile, 60-mm fiksist rääkimata.











Brobacka (nr 6) külalistemaja võttis meid vastu hubase kohvikuga. Lisaks kõikvõimalikele kookidele pakuti siin kõrvitsasuppi, väljas oli laudade ja õue kaunistamiseks kasutatud igas mõõdus lustlikke kõrvitsaid ning väikeste dekoratiivkõrvitsatega sai mängida koguni trips-traps-trulli. 


 
Judy Kuituneni imeline keraamikakoda Gömla vanas tapamajas  - Judys Hantverk och Inredning (nr 35) oli midagi hoopis teistsugust kui olin oodanud. Terve saalitäis imekaunist, kohati lustlikku keraamikat mõjus kui palsam hingele, südamest tulnud loomingu fluidum oli kaugele tunda. Igast seeriast tahtnuks midagi kaasa võtta. Siniste mummudega kohviserviis võttis aga täiesti relvituks. Minu kunagine sinine köök ärkas peas taas ellu, nii et ma ei saanud lahkuda ilma koorekannuta. Vähim, mis ma endale lubasin. Kuuldes, et olen kaugemalt, pakiti see hoolikalt veel roosa mustriga paksu paberisse, et kannuke koduni kenasti vastu peaks.

 
Järgmised kaks talu olid taas naabrid: Marskogens Lamm (nr 1) oli neile, kes huvitusid eelkõige lammastest ja lambatoodetest, oli see siis liha, vorstid, nahad, isegi juust. Muide, lambapiimast hallitusjuustud olid väga põnevad. Õue peal nagu ikka laadake, kõrval paiknes õuepubi ning jalutuskäik naabri juurde võttis vast paar minutit. Karl-Ersgården (nr 2) esindas ehk kõige arhailisema talu tüüpi. Juba tunne, kui õuele läksid, oli selline. Majandushoones oli sisse seatud köögivilja- ja käsitööturg. Porgandid ja sibulad vanadesse hobuvankritesse sätitud, ruumi keskel korvitäied traditsioonilisi hemvete lapikleibu. Ühe müüja letil hakkasid silma tomatikotid, kus sulaselges eesti keeles peal "pärltomat" :). 







Kuna eneselegi ootamatult olime programmis järje peal ja isegi ajast ees, otsustas Reve teha ühe kõrvalepõike, mis osutus terve reisi kõige positiivsema emotsiooniga kohaks. Vähemalt minu jaoks. Olle ja Benita Strömbergi eestvedamisel asutatud Ahvenamaa fotograafiamuuseum - Ålands Fotografiska Museum (nr 3). Muuseum tegutseb Pålsböle vana kooli ruumides, seal on ka kohvik Café Lumiere ja väike pood. Muuseum oli muidugi muljetavaldav, sisaldades tohutul hulgal fototehnikat läbi aegade. Aga käesolevas kontekstis seisnes see emotsioon hoopis nende stiilis. Kogu kohapealne vastuvõtjaskond oli riietunud ... jõuluvanadeks. Täpselt selline tunne, nagu oleks sattunud jõuluvanade maale. Nojah, kaugel see talvgi enam on, sest kuuskki oli ehitud fotoaparaatidega :).


 
Kõrvalepõige oli vajalik, et jõuaksime õigeks ajaks ühte pop-up ettevõtmisse. David Saft Cottage näitas Saftstugan´is (nr 27) õunamahla pressimist, avatud oli ka väike pood ja kohvik. Põhimõtteliselt osutab ta soovijatele õunamahla pressimise teenust. Ühes väikeses hoones on kõik masinad olemas, nii et klient saab soovi korral kätte pudelisse villitud pastöriseeritud mahla. Selleks ajaks naha vahele pugenud rõskust aitas leevendada kohapeal küpsetatud paks vahvel koos vahukoore ja õunamoosiga. Muide, tervel üritusel ei kasutata kilest prügikotte, kohvikutes kasutatavad ühekordsed nõud on reeglina papist ja prügikotidki paberist. 



 
Edasi Cederbergi (nr 4). Tunnistan ausalt, selleks ajaks oli esimene eufooria möödas, niisamagi pilves päev hakkas juba kergelt hämarduma. Seetõttu tegime taluõuel kiirema tiiru. Pilku köitis mobiilne õunapress ja nende ees müügilaual kaunis kinkekomplekt kõige vajaminevaga õunakoogi küpsetamiseks. Vapramad käisid talus asuvas muuseumis ning oligi aeg lahkuda.



Haga Kungsgård`is (nr 5) oli nagu festival: parkla autosid täis, õue sisenedes anti kätte talu kaart. Talu on iseenesest huvitava ajalooga, asutatud 1556 Gustav Vasa poolt kuninga varustamiseks. Hiljem on talu olnud rentnike käes, praegused rentnikud peavad saarestiku suurimat piimandustalu. Hoov oli täis erinevaid telke, kus pakuti degusteerimiseks ja kaasaostmiseks liha-, kala- piima- jne tooteid. Jällegi tuleb mainida, et lugedes kodus vorstitoodete koostist, ei paista see suurt erinevat suuremate tööstuste omast. Majas oli avatud väike kohvik, kus pakuti talu logoga koogikesi. Melu saatis elav muusika. Selles talus oli hästi palju tegevusi lastele, muuhulgas ka laste kokakool, kus väikesed kokad tegid köögiviljatoite. Kanad, sead, kitsed, vasikad näidati ka muidugi ette. Mhm, vat selle talu puhul tekkis küll korraks küsimus, et äkki oli seda kõike korraga liiga palju.





 
Marssisin eile toidupoes ekstra Taffeli kartulikrõpsukottide juurde ja veendusin - need on tõesti Ahvenamaal valmistatud. Lõikusfestivali programmi kuulus nimelt ka Taffeli (nr 7) tehas :). Võib ju vaielda, kas suurtööstus passib sellise ürituse kavasse, aga tundus, et saareelanike jaoks oli see oluline. Mitte ainult seepärast, et sai soodsa hinnaga kogu Orkla grupi tooteid osta, kaasa arvatud Kalevi šokolaadi. Suurem osa vajaminevast toorainest tuleb nimelt saarestiku enda kartulikasvatajatelt. 

 
Õhtul kell 7 oli Mattas Gårdsmejeri`s (nr 9) festivali pidulik avamine. Talu peab lehmi ja valmistab nii hallitus-, pehmet salati- kui kõvajuustu. Muidugi pakuti ka teiste tootjate kaupa, millest hakkasid silma toredad marmelaadid, kus oli kasutatud võilille, leedrit, arooniat, ebaküdooniat, astelpaju jne. Festivali avamine toimus aga hoopis teisiti kui meil. Mõned kõned, mõned laulud ja oligi kõik. Küll oli Reve otsinud üles talude päeva korraldaja Frida Clemensi, kes jagas lahkelt kogemusi. Ta ise toimetas päeval Haga Kungsgårdis laste kokakooli ühe juhendajana. 



 
Sundist ära sõites oli väljas juba pilkane pimedus. Kiire põige Baka pagarikotta (nr 8), kus näljasemad haarasid pitsa, mina aga seisin siiras hämmelduses jahuriiuli ees. See, et speltajahu on müügil, on juba üsna harjumuspärane. Seal nägin aga emmerijahu, mis ei ole enam nii tavaline. Emmer on nimelt nisuarengus spelta eellane (speltast kirjutasin kunagi natuke SIIN). Kui mitmed lahkusid saarelt hulga limpsipudelitega, siis mina jahukotiga :). Katsetused ootavad veel ees. 

 
Mida me sellelt reisilt õppisime? Omavahelistes aruteludes koorus välja, et meie avatud talude päeval on pererahvaga vahetum kontakt, 2-3 päeva on liiga kurnav ning oluline roll on Maaeluministeeriumi korraldataval meediakampaanial. Vähetähtis ei ole ka piirkondliku koordinaatori roll ning koostöö oma kandi teiste ettevõtetega, et koondada talu õuele võimalikult mitmekesine maaelu tutvustus ning ka toodete müük. Kusagil tuleb ninaga tabada vaid see piir, et ei läheks päris laadaks ega palaganiks.

Kui tahate aga keset septembrikuud reede hilisõhtul Mariehamnis väljas süüa, siis a) broneerige varakult koht mõnes restoranis, sest talvehooajal ei ole ülemäära söögikohti avatud ja need mis on head, on puupüsti rahvast täis, b) kui sellegipoolest ähvardab oht sattuda viimases näljas mõne tankla burksi ohvriks, aitab alati Indigo restorani kõrvalmajas olev pitsabaar Diablo.

 
Kuna meie reisigraafik oli väga tihe ning suunatud ühele eesmärgile, ei jõudnud me kahjuks ühtegi vaatamisväärsust külastada. Keskaegne Kastelholmi linnuski vilksas vaid korraks bussiaknast välja vaadates. See-eest jõudsin hommikusel jalutuskäigul raamatupoest kaasa haarata Ahvenamaa kohvikute raamatu, kus iga kohviku juures ka neid iseloomustav retsept. Analoogse raamatu olen kunagi kaasa ostnud Gotlandilt. Kõigele lisaks avasin verivärske raamatukese esimese korraga just Kastelholmi ja Jan Karlsgågeni vabaõhumuuseumi leheküljelt, kus kirjas Ahvenamaa pannkoogi retsept :)

3 l piima
100 g võid
4 dl mannat
5 muna
180 g suhkrut
2 dl nisujahu
1 sl purustatud kardemoni
1 sl soola

serveerimiseks kuivatatud ploomidest koos kaneeliga keedetud paksu kisselli ja vähese vanillsuhkruga vahustatud koort

Keeda piimast ja mannast puder. Sega juurde või, suhkur, sool ja kardemon ning lase natuke jahtuda. Klopi munad lahti ja vispelda juurde jahu. Sega kõik kokku ning vala võiga määritud ahjuvormi 2-3 cm kõrguse kihina. Küpseta eelsoojendatud ahjus 180 kraadi juures umbes 35-40 minutit ehk kuni kook on läbi küpsenud.
Ahjupannkooki süüakse leigelt või külmalt ploomikisselli ja vahukoorega.


Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...