15. september 2017

Uidates Peipsimaal, vol ma-ei-tea-mitmes

Erika Aasa kujundatud Peipsimaa maitsete aasta avamispeo vaagen

Voltisin homseks pakki Sibulatee puhvetite päeva flaiereid, juhuks, kui mõni soovib Paunvere laadalt sinnakanti edasi sõita, kui äkki meenus, et olen väga erinevates kohtades kirjutanud-rääkinud Peipsimaa maitsete aastast, pildistanud suurt hulka sündmusi, aga oma blogi päris ära unustanud. See, et Peipsimaa toit on tänavu kõigi juttude keskmes, on ju tegelikult nüüd juba aastatepikkuse toimetamise tulemus.


Eelmisel sügisel, kui Peipsimaa kogukonnaköök kirjutas Maaeluministeeriumi 2017. aasta toidupiirkonna valimise konkursile oma avalduse, olin esiti skeptiline. Kas Peipsimaa ikka veab välja? Hiiumaa latt oli minu jaoks piisavalt kõrgel, et selle alt niisama läbi joosta. Täna, kui peaaegu pool aastat on seljataga, võin öelda, et see oli ainuõige samm. Tiitel on teinud peipsimaalased uhkeks. Uhkeks selle üle, mida nad ise teevad, teised teevad ja mida neist räägitakse. No nüüd ütleb mõni selle peale et kiida lolli ja see jookseb :) No eks piisake edevust ole muidugi man, aga kel seda poleks, kui juba selline eluala valitud. Jutt käib toiduettevõtjatest.

Sööma messil nägi Peipsimaa laud välja selline

Peipsi toidu võrgustik, mis koondab erinevaid ettevõtjaid Ida-Virust Setumaani, kes pakuvad oma tooteid müüa või täidavad tänulike sööjate kõhtu, on läbinud tänaseks üpris keerulise enese mina otsimise arengu. Ma usun, et see oli vajalik, et saada selgusele, kuhu edasi. Kuulates täna Piretit, õhkub tema jutust kindlust, et tema teab. Oluline on see, et väikesed tootjad on ärganud, neid on märgatud ning nad ei ole üksteisele võõrad. Ei, see pole õel konkurents, kaugel sellest. See on võrgustik selle parimas tähenduses, kus ollakse potentsiaalse konkurendiga sõbrad, sest mitte õelusest ei sünni rahulolu, vaid teadmisest, et võidakse üksteisele loota ning üksteisega arvestada.


Sel keerulisel eneseleidmise teel oli esimese etapi olulisim sündmus 30. aprilli Peipsi toidu suur pidu Alatskivi lossi ees. Ilm oli eelmisel päeval olnud nirum kui niru, kuid laupäeva hommikul ilma lume ja löpata alanud päev näis nagu vanajumala saadetud. Kaks hiigelsuurt telki täitus hommikul müügilaudadega ja siis nad tulid ... Umbes kolme tunniga oli kaubast järel vaid riismed. Nagu hiigelrohutirtsude parv ründas kohalikku toitu, kas kohapeal söömiseks või koju kaasa ostmiseks. Seljatagused kastid tühjenesid, suitsuahjud tossasid, klaasid kõlisesid ja raha vahetas krabinal omanikku. Ja need inimesed tulid märksa kaugemalt kui Alatskivilt. Kas tõesti oli Peipsimaa toit see värske sõõm, mis lõi kevade käima?


Järgmisel päeval ehk 1. mail sealsamal Alatskivi lossis toimunud Peipsimaa maitsete aasta avamine tähendas ametlikku algust - kohustust rääkida Peipsimaa toidust rohkem kui kunagi varem. Ja nii see ongi läinud. Kui üks mu hea sõber ütles, et kui ta mind ei tunneks, poleks ta midagi teadnud Hiiumaa maitsete aastast. Nüüd on ta aga iseseisvalt Peipsimaa omast kuulnud ja loodetavasti on neid rohkem.

Maitsete aasta lipp Tahkurannas

Peipsimaa maitsete aasta lipp on lehvinud Tallinnas Sööma messil, Avinurme pütilaadal, Lohusuu kalurite päeval, Tahkuranna kurgifestivalil, Lüübnitsa sibulalaadal jne. Mul on hea meel, et 1. mail kõikidele Peipsimaa maavanematele jagatud mastilippudest lehvib üks ehk Jõgevamaa lipp kõrvuti maakonna lipuga kogu aeg vardas. Ja nii kuni 1. maini, mil maitsete aasta rändkahvel antakse üle järgmisele toidupiirkonnale. Kes see on, selgub sügisel aset leidva uue konkursiga. Aga nii ehedat ja minevikku olevikuga ühendavat toidusuveniiri, nagu Peipsimaal konkursi võidutööks, õigemini selle edasiarenduseks osutus, annab teistel järele teha.

Peipsimaa toidusuveniir 2017 - Kaja Leebeni meepräänikud Peipsimaa kihelkondade kindakirjadega. Foto: Katalee Cake Art

Kanepitemp, nagu pakkusime Kasepääl
 
Kirjutasin Nami-namis mõnda aega tagasi kokkuvõtte, mis on minu jaoks need 10 maitset, mis seostuvad praegu Peipsimaaga.  Loomulikult oli selle top 10 koostamine keeruline ja välja jäi näiteks kanep, kui Peipsimaal ajalooliselt levinud toidu- ja köietoore, samuti kohalikud hoidised, mida pakub näiteks Kivi kõrtsi Aigne oma erilisematele külalistele. Ning see nimekiri jätkub veel. Muide, küsisime Kasepää kalafestivalil meie Jõgevamaa Koostöökoja telki astunute käest, mis seostub neil toidu osas kõigepealt Pepsimaaga ja vastused olid äraütlemata ebaoriginaalsed. Esikolmiku moodustasid kala, sibul ja kurk, ülejäänud toidud või toiduained said esindatud vaid üksikhäältega :).


Toidule sekundeerivad ka sobilikud nõud. Erika Aasa tõi juba kevadel maamessile kaasa oma imevahva nõudeseeria Peipsi kaladega, või siis Alatskivi puiduait, kust saab mistahes puidust ja painutatud vineerist valmistatud köögitarbeid ning naturaalseid tekstiile osta.

Kuna ERMi seminari teemaks oli ju nii toit kui jook, seisis pärastisel teelaual neli erinevat ivani teed.

Eelmise aasta detsembri alguses unistasin, et lisaks kõikvõimalikele toiduüritustele ja kooskokkamisetele peaks aastasse kuuluma ka natuke tõsisemat juttu. Eesti Rahva Muuseum kui hetkel meie toidu(ajaloo)uurimise lipulaev tänu Archimedese programmile, võttis kätte ja tegi ära. Muuseumis on tegelikult traditsioon teha aastati või üle paari aasta mõni tõsisem toidualane seminar või konverents ning mis saanukski seekord parem valik olla kui Peipsimaa. Muide, hoidke ERMi tegemistel silma peal, toit on edaspidigi fookuses.


Ja nii see aasta kulgeb. Homme on Sibulatee puhvetite päev, muidu aga räägib sellest, mis tänavu Peipsimaal toidu poolel juhtunud ja juhtumas, Peipsimaa Maitsete nimeline fb-leht.

11. juuni 2017

Minu Poola 2017

Poolas on moonide õitsemisaeg, sekka ka rukkilille

Blogimisega on nagu on. Nii palju juhtub ümberringi, et seni kuni minusugune pikaldase mõtlemisega inimene seedib ühte või teist sündmust, on juba järgmine, kui mitte kolmaski ära olnud.
Seekord polnud otsustada vajagi - kõik oli mõtlematagi selge.

Küllap ükskord saavad valmis need suured teed, millega pääseb kiiremini edasi. Seni tuleb slaalomit sõita :)

Käisime nimelt Poolas õppereisil. Olulise asjana tuleb mainida, et Suwalki ja Augustówi metsad õnnestus seekord läbida suurt teed pidi esimesel katsel, mitte nagu sügisel Ungarisse sõites, kui me leidsime kogu 20% Poola metsi tänu Suwalki ummikust tingitud ümbersõidule ühekorraga üles. Kusjuures inimesed uhavadki reeglina sellest riigist läbi, peatudes bensiinijaamades või tehes sissepõike suurematesse linnadesse, kuid maast endast ei tea me sugugi nii palju kui võiks. Ka minu varasemad Poola külastused on olnud kas läbisõidul või siis pikemalt Varssavis, Gdanskis ja Olztynis ning nende ümbruses. Neist viimased seoses Euroopa Tellisgootika Tee varasema variandiga ja Varssavi ühe kirikukunsti konverentsiga, mis toimus toonase paavsti Johannes Paulus II õnnistusel. Seega oli mul olemas ettekujutus Poolast ja poolakatest, mis sai seekord tublisti värvi juurde. Ehk mängis oma rolli ka see, et arhitektuuri- ning kunstiajaloo valdkonna asemel oli nüüd tegemist maaettevõtluse, kogukonnateenuste ja toiduteemaga ning nii mõneski kohas tuli ootamatult ette keelebarjäär. Inglise keelega polnud näiteks ühel päeval suurt midagi teha, võõrustajatepoolne tõlk ja vene keel lahendasid õnneks kõige hullema. Teise asjana tahan öelda, et reisi õnnestumise võti on reisisaatja või giidi kätes. Kahel korral on meie heaks haldjaks olnud Kirsti Tuisk. Möödunudsügisese Ungari reisi alguses olin väheke segaduses, et kuidas saab üks inimene rääkida nii adekvaatset juttu, mis põhineb õigetel faktidel, korrektsel terminoloogial ning ei sisalda meelevaldseid interpretatsioone. Pisukese uurimise järel selgus, et ta on ju samuti ajaloolane, kelle jaoks pole mõeldav tõdede väänamine olenevalt sellest, kes on publikum. Lühidalt öeldes on meil Kirstiga hullupööra vedanud.

Kõigest ei jaksa rääkida, mõned helgemad hetked vaid väikesteks vihjeteks, kui teinekord sinnapoole asja juhtub olema. Ühe päeva veetsime Ryki kandis, kus meiega tegeleti äärmiselt intensiivselt pea  12 tundi ja teise päeva Krakowi ümbruses, kus olid meile samuti suurepärased külastused ette valmistatud. Lisaks veel erinevaid vaatamisväärsusi.




Mis hakkas silma? Üks äärmiselt omapärane koht on barokne puidust katoliku kirik (Kościół Wniebowzięcia Najświętszej Maryi Panny w Żabiance). 1745. aastal püstitatud pühakojas paikneb põranda all krüpt, kuhu on maetud kiriku rajajate Bentkowskich`ite, samuti Rostworowskich`ite perekonna liikmeid. Kiriku välimus petab aga täiega ära. Esmapilgul võiks arvata, et tegemist on kaasaegse hoonega, mis on püstitatud vana vurfi järgi. On ta ju hiljuti väga kapitaalselt remonditud. Olin nimelt korraks unustanud, mida tähendab restaureerimine Poola mõistes :). Interjöör reedab siiski õnneks ka arusaadavalt vanemaid kihistusi. Huvitavam osa on musta ja pruunika tooni ning marmoreeritud ehissammastega altarisein (ka kantsel on samast ansamblist), mille kujundusse kuuluvad üllatust-üllatust! peeglid. Selle kohal paiknev Kristuslapsega Jumalaema näib olevat aga justkui teisest loost, kuigi preestri sõnul samuti algne. Omamoodi eklektilise olemisega kirik, kuid tundub sõbralik ja soe.




Poola restaureerimise teemasse läheb ka Osmolice mõis. Mõisa dokumenteeritud ajalugu ulatub tagasi 16. sajandisse, kuigi asustatud oli see koht juba tunduvalt varem. Viimase sõja järgne aeg jättis oma jälje ja peahoone varemestus, kuni 2004 see taastati. Seistes mõisamaja ees, tundus, et midagi ei klapi. Kõrvutades 1939. aastast säilinud fotot praegusega, sain kätte vihje, mis ütleb, et ehitati varasemast hoonest lähtudes, mitte ei taastatud seda 1:1. 
See, et peahoone kohvikus kohvi ja kooki saab, on päris armas. Muide, Ryki kandis on omapärane kohvijoomiskultuur. Kui muidu on kas lahustuv, masina- või pätikohv, siis nemad joovad mingit ristandit. Tassi põhja pannakse lusikatäis hästi peenikest kohvipuru (peenem kui tavaline kohvimasina pulber) ja sinna peale kuum vesi. Sellisel kohvil ei taha puru ju hästi põhja vajuda, lahustumisest rääkimata, mistõttu on see kõik hammaste vahel nagu moonikooki süües.



Minu kõige suurem ohhoo-efekt ja reisi nael oli aga Poola viinamarjavein. Tunnistan ausalt, et selline kraam on minu jaoks olnud seni väga valge laik. Olin esiti veidi skeptilinegi, kui Winnica Wieliczka veinimaja - umbes 10 km Krakowist - mulle päevakavasse pakuti. Jumal tänatud, et uudishimu ei lasknud kõigutada :). 


Agnieszka Rousseau ja Piotr Jaskóła oma veine esitlemas

Agnieszka Rousseau ja Piotr Jaskóła rendivad kohalikult kirikult maad, on istutanud ca 20 000 viinamarjataime ning teevad midagi uskumatut. Ja seda kõike oma kulu ja kirjadega, ei mingeid toetusi! Respekt! Väikeselt teelt üles mäkke ähkides ei oskaks eales kujutleda, et avatud puuväravast algab maapealne paradiis. Päikesele valla mäenõlval silmab erineva vanusega taimeridasid, millest vanematel on kobaraalged juba küljes. Agnieszka elu on olnud seotud veinidega pea 20 aastat, ta on õppinud veinimaailmast kõike ning praktiseerinud seda üle maailma. Lisaks sellele, et ta on tunnustatud önoloog, tegeleb veel erialase kirjatööga nii veinide kui siidrite alal. Pjotr teab aga kõike sellest, kuidas erinevate looduslike viisidega vältida pestitsiidide kasutamist, nii et tegelikkuses on tegemist ökoveiniga. Samas, ökomärgi taotlemine oleks ju kena, kuid kui kunagi peaks tekkima olukord, kus on tarvis istandiku päästmiseks kasutada keemilisi vahendeid, kaotatakse sertifikaat kogu eluks. Niisiis harrastatakse praegu biodünaamilist lähenemist, tasakaalu hoitakse õunaaia ja õlikultuuridega (kanep ja päevalill), samuti väädiridade vahel kasvava ristiku, tatra ja rapsiga, ning see töötab. Loomulikult on viinamarjakasvatus omamoodi riskibisnis, kuna talvedega läheb siiski arvestatav hulk taimi loojakarja. Muide, nemad ei painuta taimi sügisel maha, vaid muldavad.





Tootmisest rääkides kuulub see veinimaja väiketootjate hulka, kelle piiriks on 10 000 liitrit aastas. Loomulikult on see valdkond seotud ka Poolas kõikvõimaliku bürokraatiaga ja nagu Agnieszka ütles, pole see lihtne olnud.
Nende istandik on noor, praeguses veinide valikus on Chardonnay, Riesling, Cabernet ja Merlot, kuid neid lisandub veel. Enamus tarbitakse ära kohapeal või müüakse kaasa grupiekskursioonide ning degusteerimiste käigus (käesolevasse nädalasse mahtus näiteks 3 gruppi), natuke läheb müüki ka väikestesse valitud vinoteekidesse.

Tegelikult ei ole Poola viinamarjakasvatus midagi uut, pigem on see taasavastatud vana. Siiski, iseloomulikum on see Poola lõunapoolsemale osale, eks maastik mängib siis samuti olulist rolli. Agnieszka ja Piotr hoiavad on tegemistes hästi konservatiivset joont, mis tagab ülima professionaalsuse, kindlapeale mineku ja kõrge kvaliteedi. Mulle meeldis see tõsidus, mitte tingel-tangel, millega oma tegevusest räägiti. Traditsioonidest lugupidamine avaldub isegi selles, et õunaaeda valitakse vanad sordid. Nii kodune oli näha näiteks antoonovkapuid :).


Degustatsoonil pakuti ka kohalikke traditsioonilisi maitseid


Vaieldamatu hitt - nõgesepitsa :)

Maitsesime degustatsiooni käigus kaht õunasiidrit - mullita ja mulliga ning nelja veini - esitletud valikus oli Chardonnay, Riesling, Chardonnay 2015 ja Merlot Rose. Heas tasakaalus kuiv Riesling ja poolkuiv Merlot Rose meeldisid mulle enim. Kahjuks olid alles jäänud vaid valged veinid ja üks roosa, punane Merlot olid juba otsas. Küllap on oma osa selles, et nende 2015. aasta Merlot on juba rohkelt kiidusõnu kogunud. Eriti armsalt mõjus, et pudelite siltidel oli kirjas, mitu pudelit mingit marki on valmistatud ning mitmes pudel ta seerias on. Boonusena pakuti veel leedrisiidrit. Et Poolas oli parasjagu leedripõõsaste õitsemise kõrgaeg, olnuks patt loobuda kergelt kihiseva rüüpe proovimisest.

Maitsmise järjekord algas paremalt

Veinivalmistamise kõrvalproduktidest saab seepe ja muid toredaid tooteid valmistada. Oi kui hästi need lõhnasid!


Seega, Poola on tõusev veinimaa, mida tasub silmas pidada. Poola põllumajandus on see, mis varustab tervet Euroopat. Poolast ei saa niisama mööda vaadata, vaid tuleb sisse astuda.

Pudel leedrisiidrit reisis kojugi kaasa :)

23. aprill 2017

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid


See oli viis aastat tagasi, kui peipsimaalased käisid suurema pundiga Hiiumaal. Tookord panime Kärdla veeres kohviku püsti ja tegime hiidlastele süüa, nüüd käisime vaatamas, kuidas hiidlased meile.


Kui Eestis on teine koht, mis mulle lisaks Peipsimaale veel peaaegu et sama armas, siis ongi see Hiiumaa. Eeskätt Heli, Ly, Reeda ja teiste hullude pärast, kes sellel saarel teevad niisuguseid asju, mida mandril ei söandataks isegi unenägudes ette võtta. Viimasel hommikul mind sadamasse viinud taksojuht lootis, et kui nüüd lisaks Leigrile ka Tiiu liinile tuleb, äkki polegi enam millegi üle viriseda.


Lühidalt kokku võttes veetsime saarel kolm väga töist päeva. Et Peipsimaa hõlmab tervet järvekallast Vasknarvast kuni Saatseni, oli ka osalejaid just nii kirju seltskond. Ikka selleks, et valmistuda 1. mail algavaks Peipsi toidu aastaks, mil Peipsimaa võtab rändkahvli Hiiumaalt üle. Inspiratsiooni võib saada kõige väiksematestki asjadest, on see imelise kuivatatud nõmm-liivateega purk Heli varudest Partsi veskis, külmsuitsutatud säinas Roograhu sadamas, uus kirsiõlu Wabriku pubis või lihtsalt üks väike päikesesiil Suuremõisa lossis. Hiiumaal on jätkuvalt kell kogu aeg kolmveerand üks ja aeg lihtsalt voolab.


Alustasime oma tuuri Suuremõisa lossist. Minu jaoks oli põnev vaadata aasta hiljem, kuidas siis, ühe mõisakoolide projekti viimaste seas olnud objekti elu näeb välja aasta hiljem pärast seda, kui laemaalingute retušš on kuivanud. Mulle meeldis! Üksnes ühes saalis, kus olid uuringud küll teostatud, kuid maalingute täieliku väljapuhastamise ja restaureerimiseni sel korral ei jõutud, koorus viimast kihti valget laevärvi. Esimese korruse vasaku tiiva lõpus on aga üks tilluke ruum, mille lage on kunagi kaunistanud mingi maaling. See lagi on ümbritsetud korraliku karniisiga ja tundub, et oleks nagu lõpetatud, kuid maalingu kontuur, mis kumab pealmisest värvikihist läbi, lubab igasuguseid asju oletada. Küllap leiavad lossi mööblitükidki loomulikuma paigutuse, et jääks mulje mitte niivõrd ekspositsioonist kui loomulikust miljööst. Tegelikult ei käinud me mitte niivõrd lossi interjööre uurimas, vaid urgitsemas nippe, mida eelmise aasta Hiiumaa maitsete aasta avaõhtusöögist õppida. See, et Külli juhtis tähelepanu Suuremõisa ja Alatskivi mõisa omanike sugulussidemetele, osutus üksnes sulaselgeks boonuseks.

Eelmise aasta 30. aprillil kanti samast saalist kõik käigud Hiiumaa maitsete aasta avaõhtusöögi lauale.

Edasi Kärdlasse. Hiiu Tarbijate Ühistu Tootmise alt leiab nii Hiiu Pagari kui Hiiu Köögi. Need pole tänaseks ainult hiidlaste saladus, vaid autod toovad kaupa ka mandrile. Coopi süsteemi poodidest leiab täna päris suure hulga Hiiumaa tooteid. Arno Kuusk tutvustas meile uut pagaritsehhi ja näitas teisigi tootmisruume. Kui räägitakse praamisaagast, siis enamasti seostatakse seda vaid turistide muredega. Tegelikult puudutab see märksa enam seda poolt, mida tavainimene iga päev ei näe. Näiteks kuidas jõuavad Hiiumaal valmistatud toidukaubad mandrile ja vastupidi. Kuulsime, et see on vahel vaid sekundite küsimus, et kaup jõuaks õigel ajal näiteks Coopi kesklattu, et see teistpidi üle Eesti hakkaks laiali minema. Ja kui praam läheb valel ajal või ei lähe üldse, peab see korsten ikka päris suur olema.


Kõik toidupiirkonnad saavad sellise kleepsuga tähistada need tooted, mida peetakse kohaliku toitu parimateks paladeks. Vaid allservas olev aastanumber on igal aastal uus.

Wabriku pubiga samal territooriumil paikneb Hiiumaa Pruulikoda, mis alustas tegevust umbes aasta tagasi. Lisaks olemasolevale kuuele sordile õnnestus mekkida ka nende uut kirsiõlut nimega Sarvemehe Koer. Kuigi ma suhtun kodumaistesse kirsiõlledesse pika hambaga, oli see minu meelest parim, mida siinmail seni tehtud. Sellest hoolimata annaks aga 10 punkti Hiidlase Tööõllele :).



Pildilt on puudu vaid Tõmmu Iidlane, mida serveeriti eraldi


Hiidlase Tööõlu :)

Päeva nael oli kahtlemata õhtune kooskokkamine Partsi veskis. Suur osa reisiseltskonnast polnud enne osalenud sellises õpitoas, mille eesmärgiks oli valmistada ise endale õhtusöök. Heli Hahndorfi malbel suunamisel hakiti, küpsetati, keedeti, keedeti kastet - mida iganes. Uusi rolle anti oi-oi kui palju. Ja seda kõike hiiumaisest lambast, niidult ja mere äärest korjatud taimedest ning Heli uskumatu inspiratsiooniga ühendatud mõtetest. Isegi Sven ja Teele astusid korraks oma tavapärastest rollidest välja, et anda teed spontaansusele. Heli, taaskord braavo!








Selline see laud sai: kodune leib, lambakeeled mädarõikakreemiga, kergelt soolatud lammas, jääramunad, lambamao snäkid, kauaküpsenud lambakints, ahjus küpsetatud marineeritud lambaribid, heintes ja kadakaokstes küpsetatud lammas, läätsedega roheline salat, värvilised juurikad, kartulid rohelises kuues, õllekaste, "Hiiu sinine" šokolaadis ning astelpajukreem beseega.

Heli sai uueks aastaks ka uue põlle :)


Hiiu Gourmet, Hiiu Ihuhooldus, Partsi veski õhtusöögid ja õpitoad jne - neis Heli tegemistes, olgu siis ise või koos Kalle või Ly`ga, on midagi niisugust, mida pole võimalik järele teha. See on mingi sisemisest tarkusest, ümbritsevast loodusest, Hiiumaa kultuuri- ja ajaloost väge saanud oskus, mis jõuab talle omasel vaiksel moel igaühe südamesse, kes selle puudutuse osaks on saanud. Tänu talle keedan mitu suve angervaksasiirupit ning õhkan nõmm-liivatee järele. Kahjuks ei jõudnud ma laupäeval koos ülejäänud seltskonnaga Pähkli tallu alpakatele külla, aga eks teine kord.


Hommik Kassari Puhkekeskuses. Unest veidi ähmaste silmadega marssisime läbi maja Hiiu Õlle Kotta, kus Tanel rääkis hommikusöögi juurde Hiiu õlle lugu Kassari moodi. Varsti 3 aastat õlut pruulinud koja maht on 4000 liitrit, mis kulub ära moel või teisel kohapeal. Koja saali ühes servas on üleval väike näitus vahenditest, mida vajati vanasti õlleteoks. Tänapäevased mehed armastavad arhailise puidu asemel läikivat roostevaba terast, ega muidu ei jõuakski esivanemate töövahendid muuseuminurka.



Hommikune õlu mekitud, sõitsime Orjakule. Vot sealses sadamas möllavad eriti hullud inimesed. Margit Kääramees ja co on rahulikust väikesest sadamast võlunud välja tegutseva keskuse, kus ruumi nii veealustele sildumiseks kui rahvale pidutsemiseks. Orjaku sadama kontserdid ja peod on ju kuulsad ka suurel maal. Et MTÜ Hiiu Veis ja Lammas viib ellu projekti Hiiu viiuli kvaliteedikava ettevalmistamiseks ja koostamiseks, maitsesime ka meie seda lamba vinnutatud esikintsu. Tegemist on siis traditsioonilise hiiumaise toiduga, mida tehakse jätkuvalt, kuid millega võiks samuti kaugemale minna. Isegi mandrirahvas pole selle hingeelust tuhkagi kuulnud. 




Lepaniidi mahetalu võttis meid vastu rõõmsa mustavalgekirju borderkolliga. Perenaine Kaire viis meid kolme valvuri ehk slovakkia karjakoera pilgu all lauta, kust keegi ei väljunud kordagi niutsumata "Oi, kui nunnud!", armsaid lambatallekesi jagus igale silmapaarile. Mõned asjalikumad küsimused talupidamise kohta ning seejärel kitsepiimajuustu, -jogurtit ning piima maitsma.






Kolmel Slovakkia tšuvatšil oli igaühel oma roll: üks varjus tünnide taha, teine kõndis inimeste seas ja ilmselt see kõige tähtsam jälgis kõrgeima heinahunniku peal kogu lauta.

Lõuna Roograhu sadamas. Ausalt öeldes mul ootused puudusid. Olin sellest kohast kuulnud kui väga heast pitsakohast, aga muu? Jari Lindroosi arendatud sadam on äraütlemata hubane, söögikoht vaheleti taga paikneva kitsukese avatud köögi ja põhjamaiselt karge söögisaaliga aga kui ebamaine helge oaas keset aprillituuli. Meri ja taevas on hallid, kuid sees pakutud lõuna värviline ning viib mõtted juba suvesse. Siia sadamasse tahaks kindlasti tagasi tulla, kui väljas sulnis suvebriis. Pakuti meile aga neli tundi külmsuitsutatud säinast, mida sel hooajal leiab Hiiumaalt rohkesti, kolmest kalast keedetud uhhaa kleepis mõnusalt huuli, juures oma maja leib ja odrajahuga sai. Ja kui lauale toodi imemaitsev kook vanillikastme ning möödunudsuviste metsmaasikatega (jumal tänatud, et sügavkülm on olemas!), õhkasid isegi need, kes magustoitudest muidu suurt ei pea. Jaa, Hiiumaal söögikoha ületalvepidamine on keeruline ja kulukas, eriti veel, kui see asub kusagil eemal. Kuid ainult nii saab olla kindel, et suvel on ametis parim personal ja kõrghooaeg saab olema edukas. Heas mõttes edukuse tagab ka laiem omanikering.





Sel ajal, kui maarotid mere naabrust nautisid, pidi kohalik tööd tegema :)

Kõht täis ning edasi Hiiumaa lihatööstusse. 2012. aasta sügisel valminud lihatööstus, mis hõlmab nii tapamaja, lihakeha tükeldamist ja pakendamist kui jahutamist ning laagerdamist külmkambrites, on nähtus omaette. Juba see, kuidas tookord Hiidlaste Koostöökogu otsustas nii mastaapse projekti toetamist kui kogu asjaajamist ning voilaa - täna on lihatööstuse sildiga Hiiu maheda rohumaaveise liha olemas isegi Tartu Kvartali Maksimarketis. Kõige rohkem tegeleb maja veise ja lambaga. Tean omast kogemusest, et kui tahad võita sööjate südameid, kasuta Hiiumaa Lihatööstuse liha (loe: tuletan taas härdusega meelde Martini burkse aastal 2015 ... ), see on klass omaette.


Vaemla villatööstus (Hiiu Vill) on aga kui elav muuseum. Tokerjast lambavillast vanade, kuid lollikindlate masinate abil saadud puhas lõng on tänasel päeval juba haruldus. Lõngavihtide korvist leiab vabalt 50+ halli varjundit ja ees poes järgmised 50 imekaunist kudumit, mil väike tikitud lambuke kusagil servas.




Õhtuks tagasi Kassarisse. Nüüd oli Sven Rosenstoki kord meid panna õhtusööki valmistama. Suši küll, aga mitte traditsiooniline, vaid Hiiumaa kiiksuga ja lisaks veel puravikusült ning muud nipet-näpet. Riis, marineeritud ingver ja vasabi olid küll kasutusel, kuid sinna juurde rohkesti kohalikku kala. Makid, hosomakid, nigirid, gunkanid - kõik levinumad sušivormid said tänu Teele juhendamisele valmis rullitud või patsutatud. Täidistes kohtas palju ahvenat, eriti maitsvad olid suitsutatud ahvenast valmistatud kreemiga hosomakid. Lauale jõudis veel kalachevice ja keedukartuliga puravikusült. Viimane siis tähelepanuavaldusena hiidlaste algatatud avantüürile, et Eesti sült võiks saada tulevikus Euroopa Liidu garanteeritud toote märgi (vt infopäeva materjale SIIT).


Kiisk pole enam mingi kassikala. Kiisamari on täielik delikatess!




Õhtusöögi juurde tutvustas Küli Karik oma Varese talus valmivaid kitsepiimatooteid. Hetkel on majapidamises 13 lüpsvat kitse, kuid juust jõuab isegi Tartusse Vein ja Vine letti. Tema juustukuubikud õlis olid vast üsna esimesed omasuguste seas.


Siin saab minu reisikiri otsa, sest järgmisel hommikul, kui buss võttis suuna Hõbekala kalaköögi suunas, plaanis külastada Maiu taluturgu ning läks külla Heli Hahndorfi alpakatele, ootasin sadamas praami, seekord veel Regulat. Teine uus praam Tiiu oli seatud valmis peagi algavaks ristimistseremooniaks, šampanjaklaasid viidi laeva ning oodati veel Vanameest ja Kitse.


Suur aitäh Ly´le ja Reedale meie kantseldamise ning mõistagi Triinule ja Taunole väga mõnusa reisi korraldamise eest!

Vaata veel

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...