Toit on (aja)lugu

Botaanikaaias on püvilillede paraad. Piltidel on Radde, buhhaara ja kirju püvilill.                                                              

No ajab ikka hinge täis küll. Need, kes mind tunnevad, teavad, et üldiselt olen pigem tagasihoidlik, kuid mõnikord võin muutuda vägagi emotsionaalseks ja silmaklapid langevad justkui iseenesest pähe. Nii ka täna. Lugupeetud ajalehe Postimees veebis ilmus pealtnäha täiesti tavaline lugu, kuidas Evelin Ilves kutsuti Tallinnas ühte gümnaasiumisse rääkima tervislikust toitumisest . Vahtu ajasid mind hoopis selle loo kommentaarid, sest seal esinesid inimesed, kellele meeldib tatti pritsida (vabandust väljenduse eest) ja kel on kama kaks, kas kommenteerida esimesi lumikellukesi või tuumajaama ehitust. Vahel kohtab ka konstruktiivseid kommijaid, aga suhteliselt harva. Tegelikult olen ma kindel, et kui samas uudisloos oleks Evelini asemel olnud keegi teine, oleks kohanud komme stiilis "oi kui tore üritus". Nõus, et Evelini väljaütlemistega on alati üks jama olnud, kas on olnud aeg vale või sõnastus ajanud kellelgi harja punaseks.Aga sellist jauramist poleks küll oodanud. Nüüd süüd

Nagu ikka, algas kõik ülejääkidest. Sel korral siis banaanid. Jumal tänatud, et meil on maal koer, kass ja kanad. Viimased on muidugi eriti kasulikud, hävitavad ära tõesti kõik ülejääkide ülejääkide ülejäägid. Vahel juhtub muidugi ka seda, et nad pääsevad oma aiast kas koeraõue või lilleaeda. Enamasti lõpeb see ettearvatavalt kahel moel, esimesel juhul jäädakse ilma pundist sulgedest (koer püüab nimelt kaitsta kanu nende endi eest:) ), teisel juhul on lille- või aedviljapeenardes mõningased rohelisekaod. Vabandust, kaldusin teemast ehk muffinitest kõrvale. Aluseks on võetud raamatust "Muffinid 2" banaaniga täisteramuffinite retsept. 3 keskmist banaani 2,5 dl pruuni suhkrut 1 dl õli 2 muna 0,5 dl hapukoort 2 kuhjaga dl jahu 1 dl nisukliisid 1 dl rukkihelbeid 2 tl küpsetuspulbrit veidi soola Banaanid suruda kahvliga sodiks, segada teiste vedelate ainete ja suhkruga. Teises kausis segada kuivained, lõpuks tõsta koos segi, jagada vormidesse ja küpsetada 200 kraadi

Mitu päeva kibeles peas mõte, kuidas kasutada ära poolik virsikukompotipurk. Magus - hapu - magus - hapu, kuidagi peaks ju tekkima üksteist täiendav kooslus. Küsimus vaid, et kuidas. Mõttetöö tulemus sai vägagi pidulik ning nüansirohke. Sidrunikreem ( lemon curd ): 2 sidruni riivitud koor 1,5 sidruni mahl 2 dl suhkrut 100 g võid 3 munakollast Besee (4-le virsikule): 1 munavalge ja 2 sl suhkrut Kreegimoosi Kõigepealt valmistada sidrunikreem. Munakollased mikserdada suhkruga tihkeks vahuks. Või sulatada ja segada munavahu, sidrunikoore ja -mahlaga ühtlaseks. Kuumutada madalal tulel, kuni kreem muutub paksemaks ja veidi läbipaistvaks. Kreemi saab selle magustoidu tarvis mõistagi palju, kuid olge rahulikud, kolmandik limpsitakse ära juba kuumutamise juures ja kolmandik jahutamise ajal:). Igatahes, kui õnnestub midagi päästa, tuleb see vahetevahel segades maha jahutada. Besee jaoks vahustada munavalge tugevaks vahuks, edasi mikserdades lisada suhkur, vaht peab jääma pehme ja

Kõik algas reedesest Tartu Maamessil käimisest. Maamess on vähemalt minu jaoks kevadine suursündmus, ikka ootad, kas on uusi ettevõtteid, uusi tooteid ja uusi ideid. Sel korral oli silma järgi kõikõimalikku suurtehnikat kuidagi vähem, rohkem oli panustatud ideedele ja väikematele-uudsematele tehnikavidinatele. Huvitavamaks läks aga sisehallides, kus nägi mitut uut nime. Kõikvõimalike mahe- ja käsitöötoodetega olid esindatud piirkondlikud arendus- või koostöökeskused, tutvustati ja pakuti kohalikke hõrgutisi, isevalmistatud seepe ning muud silmale ja suule meelepärast. Tore, et Pärnumaa Tamme aiandustalu oli leidnud tee Tartusse, samuti hakkasid silma Esko talu toredad feta-juustud ning Pollis toodetud mahlad-mehud-moosid. Viimastest sain mitu head ideed uueks õunahooajaks (näiteks valge sõstra-ploomi-õunapüree:) ). Nüüd aga kartulisuflee juurde. Olen seda mõnusat rooga varemgi teinud, kuid nüüd tuli kiusatus proovida Tamme talu maitsesegusid. Sel  korral sukeldusin ninapidi vürtsi

Turult jõhvikaid ostes jäi neid magustoidu valmistamisel paras jagu üle, et katsetada muffinite tegemist. Veidi internetis ringi luurates jäi Perenaine.ee-st silma pohla-martsipanimuffinite retsept . Nii ta käiku läkski, jõhvikatega siis. Tulemus oli päris mõnus, odrajahu andis asjale veidi karaskilaadse efekti. 2 muna 1,5 dl suhkrut 100 g võid 1 dl keefiri 2,5 dl jõhvikaid 2 dl nisujahu 2 dl odrajahu 2 tl küpsetuspulbrit 150 g martsipani Või sulatada ja jätta jahtuma. Samal ajal vahustada munad suhkruga ja hakkida martsipan (võib ka riivida, kui on hea riiv). Segada omavahel kõik kuivained ja martspanitükid. Kallata jahud munavahu juurde, lisada keefir, marjad ning tõsta kõik omavahel segamini. Nüüd lisada sulatatud või ning segada ühtlaseks. Küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Tainast saab 12 prisket muffinit, eriti hästi maitsevad need piimaga:).

Hommikul läbi botaanikaaia tööle minnes ei saanud kuidagi kiikamata jätta, kui palju on  krookused ja liilialised ennast päikese poole upitanud ja kas on uusi õitsejaid ilmunud. Needsamad kaks pildikangelast on tegelikult juba mitu päeva silma rõõmustanud, kuid hommikupäikeses on nad eriti säravad. Kaunis tulp "Violacea black base" ja kirgassilla  

Kunagi nii umbes 10 aastat tagasi levisid posti teel lehekaupa tellitavad retseptikaustad pealkirja all "Kiiresti ja Maitsvalt". Tõlgitud olid need vist soome keelest, uus ja põnev ning vaimustus suur. Oli kuidas oli, aga ka mul on neid retsepte üks kaustatäis ning tuleb tõdeda, et mitmedki neist on jäänud "perekonnaklassikasse". Nagu näiteks see siin. umbes 700 g valge kala fileed 100 ml vahukoort 1 sl võid soola hakitud tilli 3 munavalget 7 sl majoneesi 1 sl kuivatatud estragoni Kalafileed (selleks sobib hästi külmutatud mintai, heik, tursk, vm valge kala) laduda ahjuvormi, maitsestada soolaga, riputada üle hakitud tilliga, valada üle koorega ning panna peale väikesed võitükid. Küpsetada ahjus, kuni kala on peaaegu küps. Munavalged vahustada tugevaks vahuks, segada juurde majonees ja estragon, viimast võib panna julgesti, toidu maitse vaid võidab sellest. Tõsta vaht vormi kalale peale (justnagu rabarberikooki tehes:) ) ning küpsetada 200 kraadi juu

See magustoit kuulub rubriiki HEA ehk head Eesti asjad, LPV ehk lapsepõlvenostalgia, TAV ehk taasavastatud vana, jne. Vahel kõlavad kõikvõimalikud lühendid väga totralt, vabandust. Tegelikult on ju tegemist maitsemeeli paitava siidise magustoiduga, mille valmistamine ei ole ülejõukäiv ning komponendid enamasti alati kodus olemas. Ah jaa, mõnel pool nimetatakse seda magustoitu ka ujuvateks saarteks. Muide, Tallinnas leidub isegi üks kohvik , kus lumepallisupp on menüüs täiesti olemas. Au ja kiitus neile selle eest! 1 liiter piima 5 muna 5 + 1 sl suhkrut soovi korral 1 tl maisitärklist vanillisuhkrut Munakollased vahustada 5 sl suhkruga heledaks paksuks vahuks, munavalge vahustada ilma suhkruta samuti tugevaks vahuks. Lasta piim 1 sl suhkruga keema, tõsta piima sisse lusikaga munavalgevahust pallid, kuumutada läbi ja tõsta vahukulbiga eraldi kaussi. Nii tuleb teha kogu munavalgemassiga. Kui soovitakse paksemat kastet, võib enne munakollaste lisamist segada piima sisse veidi k

Iga päev on kukesamm rannahooajale lähemale. Magus kreem, hapu kaste ja ohtralt tumedat šokolaadi on kombinatsioon, millega raske eksida. Keefir muudab vahustatud kreemi kergemaks, seepärast ongi seda kergem süüa kui klassikalist panna cottat. Tarretiseks (sellest jagub 3-le maiasmokale): 1 dl vahukoort 3 tl suhkrut 2,5 dl keefiri vanillisuhkrut 2,5 tl želatiini Želatiinipulber  paisutada väheses vees ja sulatada pliidiserval. Vahukoor vahustada suhkru ja vanillisuhkruga, segada juurde keefir ning sulanud želatiin. Valada väikestesse vormidesse või kaussidesse ja asetada külma tarretuma. Kastmeks purustada sauseguriga 100 g pohli või jõhvikaid, jõhvikate puhul võib lisada veidi suhkrut. Serveerimisel lüüa tarretunud kreem magustoidutaldrikule, tõsta juurde kastet ja puistada üle rohke riivitud mõru šokolaadiga. Väikestes naudingutes peitubki mängu ilu ;).

Hea loomaliha, küpsedes seest kergelt punane... Kaua ei suuda selliseid lauseid moodustada, suu hakkab vett jooksma. Hästi õnnestunud rostbiifi vastu on seaprael raske saada, kuid kõik oleneb liha kvaliteedist. Olen isegi kord lihaveise pealtnäha korralikust käntsakast saanud sellise nätske prae, mida sai nautida vaid Reks. Tema on muide koer:). Sel korral läks kõik aga väga hästi. Liha sai mahlane, õrn ja hästi lõigatav. Tavaliselt olen sellele praele lähenenud vaid soola ja vahel harva ka pipraga, ei raatsi liha magusat maitset ja lõhna millegi muuga rikkuda. Sel korral proovisin aga seda enne küpsetamist kergelt marineerida ning tuleb möönda, et tasub teine kordki proovida. Marinaadiks: 1 hästi peeneks hakitud sibul 4sl head toiduõli 3 sl punast veini või punase veini äädikat rosmariini musta pipart soola Segada kokku marinaad ja jätta liha umbes tunniks ajaks sellesse marineerima. Seejärel sulatada pannil tükk võid ja praadida marinaadist väljavõetud ning köögipaberiga

  Miks osta Austria päritolu pastinaaki ehk aed-moorputke , kui ka meie tingimustes kasvab see suurepäraselt. Sellisele järeldusele tulime möödunud sügisel. Lisaks on tegemist ka dekoratiivse taimega, tema lehed meenutavad kaugelt vaadates suurte lehtedega peterselli. Nii saigi temast läbisaava "keldrihooaja" suurim üllataja. Erinevate katsetuste käigus sai proovitud seda köögivilja "vääristada" päris mitmel moel, kuid parimaks osutus kõige lihtsam viis:). Küpsemisel muutub pastinaak magusaks ja kergelt jahuseks. Fantastiline maitse! Arvasime juba, et pastinaagid on selleks korraks otsas, kuid ema avastas keldrist vett välja pumbates (meil Nahkrol on see igakevadine ja -sügisene tegevus, tänavune veeuputus seda eriti ei mõjutanud), et teise korvi põhjas on veel mitu prisket juurikat. Nii nad ahju läksidki, porgand ja kartul seltsiks. Tükeldada meelepärases koguses ja vahekorras pastinaaki, porgandit ja kartuleid. Lõigata ka sibul või kaks ning 3-4 küüslauguk

Trühvlite tegemine on pühalik toiming. Tavaliselt teen neid korra aastas, jaanuari alguses, sõpradele-tuttavatele uusaastakingituseks. Ja igal aastal on uued retseptid sel häbiväärsel põhjusel, et kunagi ei viitsi koostist üles kirjutada. Sel aastal juhtus aga nii, et võtsin reegleid rikkudes ette teise trühvliteo keset aprillikuud. Mõnes mõttes isegi hea, sest ploomitrühvlite maitse jäi hingele kripeldama ja tahtsin teha pisut "tootearendust". Nende trühvlite algne retsept pärineb Kodukirja 2009.a. detsembrinumbrist. 200 g vahukoort 50-60 g võid 200 g tumedat šokolaadi (mulle on sobinud kõige paremini Kalevi Bitter) umbes 100 g kuivatatud ploome kuni 100 ml ploomilikööri kakaod veeretamiseks Kuivatatud ploomid lõigata väikesteks kuubikuteks, segada likööriga (liköör peaks vähekene ploome katma) ja jätta järgmise päevani toatemperatuuri juurde imbuma. Vahukoor kuumutada keemiseni, lisada tükeldatud või, tõsta pliidilt kõrvale. Lisada tükkideks murtud šokolaad ja

Banana split on üks uskumatult lihtne ja maitsev dessert pühapäeva lõunaks. Idee järgi on tegemist jäätise-magustoiduga, mis originaalversioonis koosnes pikuti pooleks lõigatud banaanist, millele tõsteti kulbitäis maasikajäätist, šokolaadijäätist ning vanillijäätist. Ameeriklastele iseloomulikult oli sellest veel vähe, jäätistele tõsteti omakorda vastavalt liigile veel maasikasiirupit, šokolaadisiirupit ning purustatud ananassi. Ja ka sellest oli veel vähe, magustoitu kroonisid tupsukesed vahukoorest ning liköörikirsid. Ning kõik see juhtus juba aastal 1904... Loomulikult on heast asjast tekkinud aja jooksul hulk variatsioone. Minu lemmik on selline. 1 portsjoni jaoks läheb vaja: 1 banaan 3-4 sl maasikapüreed 3 jäätisekulbitäit vanilli- või maasikalisandiga vanillijäätist 3 sl vahustatud koort pealeriputamiseks mandlilaaste Banaan lõigata pikuti pooleks ja asetada magustoidutaldrikule, valada peale maasikapüree, tõsta peale jäätisepallid ja vähese suhkru ning vanilliga vahu

Suurepärane lahtine pirukas, sobib teha siis, kui tahad midagi head, et lihtsalt söögilauas mõnuleda. Rohkem sõnu polegi vaja... Tainas: 100 g võid 2 keedetud kartulit 1 muna 2 dl jahu soola Täidis: 3-4 keskmist keedetud kartulit 1 suurem suitsutatud hõbeheik 3 suurt muna 300 g kodujuustu 2 dl vahukoort kuni 0,5 dl hakitud tilli vajadusel soola Taina jaoks riivida kartul peenema riiviga, segada pehme või, muna ja jahuga, lisada veidi soola. Tainas peaks jääma pehme ja ühtlane, suruda võiga määritud 26-cm vormi põhja ja äärtele ning tõsta kõrvale. Muuseas, see on parim soolase pirukapõhja tainas üldse! Täidise jaoks riivida kartulid jämeda riiviga, suitsukala puhastada luudest ja murda sõrmedega väikesteks tükkideks. Vispeldada kokku koor, munad, kodujuust ja hakitud till, soola lisada olenevalt kala soolasusest. Tõsta ettevalmistatud põhjale ühtlase kihina riivitud kartul, seejärel kalatükid. Valada üle kooreseguga ja lükata lusikakahaga pealt ühtlaseks. Küpseta

Selleks, et sibulasupp, sibulapirukas, aga ka kotletid või ahjuliha hästi õnnestuks, läheb vaja häid ja aromaatseid sibulaid. Ikka selliseid, et koorides kole nutuisu peale tuleks. Tavalisest toidupoest võid osta küll ilusa väljanägemisega Euroopa erinevatest riikidest pärit sibulaid, aga neid koorides pole silmameigi pärast mingit muret:). Kui võrrelda Eestis ja näiteks Poolas kasvatatut, siis esimest palju korraga toorelt süüa ei saa, maitse on nii intensiivne. Eurooplaste puhul võib julgelt topeltportsu nahka panna, ikka ei saa midagi aru. Tekib küsimus, millised siis on head sibulad. Eestis tuleb kaasaegse sibulakasvatuse juuri otsida Peipsi äärest. Peipsiäärne sibul, kasvatatuna kõrgetel peenardel, annab rohkesti saaki, on tugeva maitsega, aromaatne ning õigete säilitustingimuste juures peab vastu peaaegu uue hooajani. Sellelt baasilt on tulnud ka Jõgeva Sordiaretuse Instituudi söögisibula sort " Jõgeva 3" , mille aretajateks olid Julius Aamissepp ja Valve Jaagus ni

Prantsuse sibulasupiga on nii, et selle degusteerimisel jagunevad inimesed enamasti kaheks - need, kellele see meeldib ning need, kes arvavad, et ega see ikka õige asi pole, kui liha sisse ei panda. Muidugi on veel kolmas grupp, kes kehitavad esialgu vaid õlgu. Nemad kuuluvad äraostetavate hulka nagu valimistelgi ehk kõik oleneb maitsest ... Üks parimaid retsepte on ilmutatud näiteks inglise keelest tõlgitud raamatus "450 retsepti kogu maailmast", Varrak 2008. 1 sl võid ja 2 sl oliiviõli umbes 700 g sibulat 2-4 küüslauguküünt 1 tl suhkrut 0,5 tl kuivatatud tüümiani 2 sl jahu 1,2 dl valget veini 19 dl kana- või loomaliha- puljongit soovi korral 2 sl brändit saia ja juustu Kõige paremini õnnestub sibulasupp puudega köetaval pliidil, kus on poti liigutamisega kerge kuumuse tugevust reguleerida. Kui seda aga pole, tuleb hoolega peale passida, sest selle supi keetmine võrdub ligi paar tundi kestva kannatusega. Praadida viilutatud sibul õli ja või segus 10-15 min

  Kanapasta on üks äraütlemata lihtne roog, mille pildistamine võtab märksa rohkem aega kui selle valmistamine. Oluline on vaid omada ühte panni ja ühte potti :) . Retsept ei ole tervenisti päris omalooming, algkodu kahjuks ei mäleta enam, see võis olla Oma Maitse, võib-olla mitte. Maitseb hästi aga sellegipoolest. 300 g meelepärast pastat 300 g kanafileed 1 suur sibul 100 g seeni (näiteks šampinjone või kukeseeni) 2 dl vahukoort 1 sl õli Tamme talu särtsusoola (selle sees on lisaks meresoolale veel peterselli, basiilikut, küüslauku, tšillit) Forte juustu Keeda pasta. Samal ajal pane sibul pannile õli sisse praadima ja lisa viilutatud seened. Kui seened ja sibul on juba natuke pruunistunud, lisa tükeldatud kana. Prae kõik ilusaks pruuniks kuni vedelik on aurustunud, maitsesta särtsusoolaga ning lisa koor. Keeda mõni minut, kuni kaste pakseneb. Nüüd ei jäägi muud üle, kui pasta ja kanakaste kokku segada, maitset timmida, taldrikule tõsta, Forte juustu laastud peale tõsta ning sööma

  Kõlab nagu keset suve, ohh... See ei ole ohkamine, pigem õhkamine. Tegelikult murdsin pead, mida teha pashast ülejäänud kohupiimaga. Kuna sain vana aasta lõpus uue ahju, oli mul biskviitkook veel proovimata. No mis saab veel parem olla kui kohupiima ja biskviidi ühendus, lisaks suviseid marju sekka. Milline õnn, et on leiutatud sügavkülmik:)). Biskviidiks: 4 muna 4 sl suhkrut 3 kuhjaga sl jahu 1 kuhjaga sl kartulijahu Kreemiks: 400 g kohupiima 2 dl vahukoort 3 sl suhkrut vanillisuhkrut mustikaid, vaarikaid, vm marju Terved munad vahustada suhkruga kohevaks, lisada sõelutud jahu ja kartulijahu, segada õrnalt tõstvate liigutustega läbi. Valada võiga määritud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 10 minutit. Biskviit peab jääma helepruun. Kohupiim mikserdada koos suhkru ja vanillisuhkruga läbi, vahustada õhuliseks lisades järk-järgult vedelat koort. Küpsenud biskviit tõsta restile, keerata põhi küpsetuspaberi abil rulli ja lasta maha jahtud

Seekord sai pasha tehtud täpselt retsepti järgi, kuigi üks imepisike vääratus siiski oli:). Allikas: Postimehe nädalalõpulisa Areen, 27.märts 2010. 500 g kohupiima 1 dl vahukoort 100 g Kalevi valget šokolaadi kookose ja jõhvikaga 75 g võid 100g kuivatatud jõhvikaid 50 g jõhvikalikööri 50 g suhkrut Panna jõhvikad jõhvikalikööri sisse ligunema. Seejärel kuumutada vahukoor peaaegu keemiseni, lisada või ja tükkideks murtud šokolaad, segada, kuni muutub ühtlaseks. Lõhn on juba vastupandamatu! Lõpuks segada kokku nii kohupiim, jõhvikad kui šokolaadisegu. Valada mass niiske marliga vooderdatud pashavormi või sõelale, tõsta peale väike raskus (näiteks hiljem vajaminev virsikukompotipurk) ja lasta seista külmkapis kuni järgmise päevani. Kummutada magustoit taldrikule ja kaunistada oma parima äranägemise kohaselt. See versioon pashast läheb kindlasti kordamisele, kui mitte enne, siis järgmisel aastal.