Toit on (aja)lugu

Spargliteemal ka jätkan. Kevadisel ajal võrratu köögivili, tore, et eesti inimesed on (taas)avastanud, et üks põhimõtteliselt ilutaimena peetav taim kõlbab suurepäraselt söögilauale. Mõni aeg tagasi ostsin puhtast uudishimust poest sügavkülmaletist külmutatud sparglit (täpselt ei mäleta, oli vist pärit kusagilt Lõuna-Ameerikast:) ). Proovisin temaga igasuguseid kulinaarseid imesid teha, aga vabandust, ei tegu ega nägu. See tähendab, ei mingit värskele sparglile iseloomulikku maitset. Noh ja kui peenral kipuvad sparglivarred juba ülekäte minema, on viimane aeg teha maikuu Oma Maitses õpetatud sulelist. Retseptis märgitud kana asemel oli seekord kalkun. Kalkuni rinnaliha või broilerifileesid 1 sl jahu (soola ja pipart ka sekka) 2 sl toiduõli ja 2 sl võid 2 sibulat 4 sl brändit 300 ml kanapuljongit sparglivarsi 0,5 dl vahukoort soola, pipart soovi korral estragoni Kalkunilihast lõigata paksemad viilud (kanafileed poolitada) ning keerata maitsestatud jahus. Praadida õli ja võ

  Täpselt enam ei mäleta, kas ma leidsin selle kokaraamatu vanaema kummutisahtlist või aida seinakapist talu arvepaberite juurest. Ilma saba ja sarvedeta, ehk ilma kaante ja algusest poole sisukorrata ning lõpust ilma õpetuste ja jookide valmistamise peatüki retseptideta. Kuna retseptides kasutatakse tsaariaegseid mõõtühikuid, võiks arvata, et ta pärineb ajast üle 100 aasta tagasi. Tõenäoliselt on see minu vanavanaema, kui mitte vanavanavanaema kokaraamat. Mõnede retseptide juurde on pliiatsiga tehtud rist, ei tea, kas see märgib tehtud või õnnestunud roogasid. Igatahes võib raamatut lehitsedes öelda, et see ei ole mingi lihtsa talutoidu õpetusraamat, vaid kokku 1331 tolle aja kohta moodsat retsepti ja õpetust:). Nii tekkis mul ketserlik mõte proovida mõnda neist, enamasti  tänapäevalgi tuntud toite, tollase õpetuse järgi ka valmis teha (ei, see ei tähenda Julie & Juliat!). Kogustega on muidugi teine lugu. Originaalretsepti järgi tehes võiks toitu valmistada tervele armeele -

Rodode aeg on käes, vähemasti botaanikaaias. Vaatasin täna väga tähelepanelikult ka enda kahte eksemplari, aga õienuppe polnud veel näha. Sestap tuleb nautida seda, mida pakutakse:).

Esmaspäevast saati on mul kodus uus elektrit võttev koduloom - jäätisemasin. Mitu aastat sai kibeletud selle järgi, nüüd alistusin viimaks iseenese peas toimuvale siseterrorile. Ma olen kuulnud, et mõned armastavad vaadata töötavat pesumasinat, kuidas läbi klaasukse on näha pesu pöörlemist. Samasuguse heldimusega vaatasin läbi jäätisemasina läbipaistva kaane, kuidas segaja üha paksenevat massi läbi keerutas. OK, uued asjad on ikka toredad, esimest korda võib ju endale sedasorti kiiksu lubada:). Esimeseks katsetuseks sai valitud rabarberijäätis, küll mõnevõrra teistsuguses võtmes kui varasem lihtsalt külmutatav maius. Rabarber, vanill ja piparmünt on minu arvates üks äraütlemata suurepärane kooslus, siidine ja värske. 4 munakollast 1 dl suhkrut 2 dl vahukoort 2,5 dl piima 400 g tükeldatud rabarberit 1 dl moosisuhkrut vanillsuhkrut paar oksa pipamünti Rabarber panna tilga veega potti ja keeta pehmeks, lisada suhkur (võib vabalt olla ka tavaline suhkur) ning keeta moosiks

Sikspäkk on hirmus tore, kuus pesa ja ja igaühes erinevad lõhnad ning värvid. Hee, polegi õlu, on hoopis maitsetaimede komplekt:). Puistasin üle-eelmisel pühapäeval Juhani Puukooli Tartu istikuäri, parem ei hakka siinkohal üles lugema, mis kõik autosse rändas. Süümepiinad tekivad. Aga teisiti ei saanud ka, kõik taimed olid kohe niiiiiiväga vajalikud. Põhjus selles, et hakkasin eelmisel aastal suvelillepeenraid vaikselt püsilillepeenardeks ümber kujundama. Öeldakse, et algul on kõik vaimustunud suvisest virr-varrist, aegamisi saavat selgeks, et püsikute kõrval on see üks kohutav valu ja vaev. Seda nimetatavat ka täiskasvanuks saamiseks. Iga ka juba selline! Kes teab, see teab, kuidas see kild tekkis:). Nojah, selle püsikutejandiga kaasnes ka ürdinurga kujundamine. Varasemast ajast on seal pune, meliss ja murulauk olemas, piparmünt ning iisop teises aia servas. Eelmisel aastal lisandus veel estragon, rosmariin ja tüümian, talvel läks viimase kahega aga kehvasti. Roheline ja punane basi

Vahepeal sai juba villand neist pruuni suhkruga karamellise maitsega rabarberikookidest. Hing ihkas vana head puhast haput rabarberimaitset. Ma arvan, et mu esimene iseseisvalt tehtud rabarberikook oligi enam-vähem seesama, millest nüüd juttu tuleb. Toorjuustu ja hapukoore asemel oli ainult hapukoor. Oleks teinud nüüdki nii, kuid avatud toorjuustukarp vajas ärakonsumeerimist. Igihaljas harmooniline kook justnagu ka eile Narva linnuses kokku saanud 1990.aastal Tartus ajalootudeerimist alustanud kursus (kui tavaliselt loetakse aastakäike ikka lõpetamise järgi, siis et meie aastakäik sattus esimeste uuenduste tõmbetuulde, "arvestame" ennast hoopis sisseastumise järgi:) ). Jutustamisele ja jällenägemisrõõmule pakkus lisa Põhjaõues peetud mitme riigi seppade festival. Minge kõik suvel Narva linnusesse , huvitavaid üritusi toimub augusti lõpuni. Aitäh Andresele! Tainas: 100 g võid 0,75 dl suhkrut 1 muna 2 sl hapukoort umbes 2,5 dl jahu 0,5 tl küpsetuspulbrit Täi

Leidsin ühel päeval internetiavarustest Guinnessi õllega valmistatud jäätise retsepti ja pildid. Pildid köitsid mind küll kõigepealt, kuid pärast ahhetamist-ohhetamist hakkas ka jäätis ise üha huvitavam tunduma. Edasise nuhkimise käigus selgus, et Guinnessi õllega valmistatav jäätis on päris populaarne. Aga miks mitte proovida kodumaise tumeda õllega:). Korraliku lõuna-eestlasena kammisin suures toidupoes A. Le Coqi valiku silmadega läbi ja leidsin, et tumedatest õlledest on ainus saadaolev Vürtsporter. No hea küll, kui nii, siis nii. Tulemus sai päris omapärane. Esimene amps oli õlle maitsega, edasi nohistades meenutas juba pigem karamellijäätist, kuigi järelmaitse (kui niisugust terminit jäätise puhul üldse kasutada :) ) oli ehk mõnevõrra mõrkjam. Kuuma ilmaga on selline jäätis täiskasvanute jaoks päris kena vaheldus. Retsept ja tegevuskäik on kohandatud ilma jäätisemasinata tegemisele. 200 ml vahukoort 4 munakollast 1 dl suhkrut 1 dl tumedat õlut Koor ja munakollased vah

Üks igavesti lihtne salat, mida teha grillitud või küpsetatud liha ülejääkidest. Ikka juhtub:). Minul oli käepärast kalkuniliha, aga samahästi kõlbab seda teha ka muudest lihadest, sealiha puhul peaks ehk kastme veidi krehvtisema tegema. grillitud või küpsetatud kalkuniliha rediseid tomateid kompotipirne murulauku majoneesi soola Kogused on nii, kuidas parasjagu midagi kapis leidub. Liha ja rediseid peaks siiski oluliselt rohkem olema, kompotipirni asemel võib edukalt kasutada ka näiteks ananassi. Lõigata ained kuubikuteks, murulauk hakkida. Segada majoneesiga, maitsestada soolaga. Lasta umbes pool tundi seista. Ja ongi kõik.

Tulpidega kaotad pea, vähemasti minuga on sellised lood. Igal aastal saab juurde hangitud uusi sibulaid, ikka neid, mis pildi pealt  või kataloogi järgi tunduvad põnevad olevat, küll triumf-, papagoi-, rohe-, pojeng-, narmastulpe. Paraku kipuvad sildid kaduma, nii et aias valitseb väike segadus. Aga see polegi oluline. Väike valik neist.

Rabarberist on juba kõrini, kook ja kissell, kissell ja kook. Tahaks vahelduseks midagi muud, pealegi jäi jäätisetegemisest 5 munavalget üle. Mõistagi läks loosi beseekook:).  Pirni-beseekook on omamoodi dream cake . Kunagi Haapsalu Müüriääre kohviku algupäevil vedas meie tore Haapsalu kolleeg mind sinna lõuna ajal einestama. Kõik oli muidugi maitsev, hoopis teistmoodi kui mujal üsna steriilsetes kohvipaikades. Ja sealsed koogid, ahh..., kõiki letis olnud kooke ja torte tahtnuks maitsta. Iseäranis võlus mind pirni-beseekook. Vist rohkem seepärast, et besee oli minu senises elus aiva ikka untsu läinud. Ostsin lõigu seda imelist kooki ka kaasa, Jõgevale jõudes lahkasin seda koogitükki noa ja kahvliga nagu kogenud kirurg. Mõistagi selleks, et välja peilida, miks see kook nii pagana hea on. Ja siis algas kannatuste rada beseepõhja küpsetamisel:). Esimesed paar eksperimenti läksid kanadele, kõige esimene suisa prügikasti, see oli nii ära kõrbenud, et isegi kanadest hakkas kahju. Temperatu

Väljas on suvi! Lõuna paiku ei ole võimalikki enam päikese käes olla, tänane 27 kraadi vilus on juba nagu juulikuus. Loodetavasti ei tähenda see, et juulis enam selliseid päevi ei tule. Eile õhtul käisin luuramas, kas toomingad hakkavad juba lahti minema, õige väheke oli veel puudu. Täna hommikul see-eest oli metsaserval juba näha õide puhkenud õiekobaraid. Vanarahvas ütleb, et kui toomingad õitsevad, on paras aeg kartulid maha panna. No pole vast suur kuritegu, kui tegime seda eile. Emal on lisaks tavalistele peenardele veel eriti eksperimentaalne aed, katteloori all on esimesi kartulivõsusid juba näha (maha pandud 28.aprillil). Palavaga ei saa kohe ilma jäätiseta. Maikuu Kodu & Aias oli ilma jäätisemasinata valmistatav väga lihtsa jäätise retsept, mis kohe kutsus katsetama. Muutsin retseptis toodud munade ja koore vahekorda, muidu tuleks maius liiga vänge. Ja rabarber läks ka ikka seltsiks. 5 munakollast 1,5 dl suhkrut 350 ml vahukoort Rabarberimoosiks: 200 g rabarbe

Põllumajanduslik puhkus maikuus on imemõnus, hommikul õue minnes laksutavad ööbikud, kostab käo kukkumist, lõokestest ja rästastest ei hakka üldse rääkimagi. No vahel sekka raudteejaama poolt kostuvaid kaubavagunite kolksatusi ka, aga need on out of context . Põllumajanduslikuks nimetan maikuist nädalat või kaht puhkust seepärast, et siis on looduses kõige ilusam aeg ning lisaks saab teha aias ära suure hulga mullaseid töid, milleks muidu nädalavahetuseti aega kipub nappima. Tänasel soojal ja tuulevaiksel õhtul oli põhjust päikeseloojangut vaadates oleskleda grillil küpsenud vorstikeste ja klaasikese kihiseva Lambruscoga, kuna kevade kõige kahtlasem töö sai tehtud ilma suuremate jamadeta. Jutt käib selle osa aiamaa harimisest, kuhu tuleb enda tarbeks kõikvõimalik aedvili ning kartul. Õigemini käib jutt vagude sisseajamisest. Tegelikult käib jutt sellest, kuidas traktorit käivitada (traktor seisab talvel, sestap on tegu tema kevadel käima saamisega:) ). Selguse mõttes olgu öeldud, et

  Mida tähendab täiuslik? Eesti keele seletav sõnaraamat annab järgmised vasted: omadustelt ülim, parimas kooskõlas, nõudmistele kõigekülgselt vastav, veatu, ebakõlata. Täiusliku toidu juures on oluline maitse ja tema väljanägemise kooskõla ehk see ongi parim kooskõla. Head magustoitu või kooki ei pea olema suur taldrikutäis, vahel on väike amps märksa meeldejäävam. Vahel võib ka mõni nüanss silma järgi tundunud täiuse purustada. Ühel päeval Eduard Vilde lokaalis söödud õrna klaasja suhkrukaramellkihiga crème brûlée tundus nii hea ja täiuslikuna just täpselt selle momendini, kui olin suhu pannud lusikatäie kõrvale serveeritud vahukoort. No miks oli see küll vurtsuvahukoor või tugevdatud vahukreem! Ma olen enda tehtud toitude suhtes kaunis kriitiline. Kuigi sööjad on enamasti tulemusega rahul, olen ise tõeliselt rahul vaid osadega neist (enamasti on need sellised, mis on ka siia blogisse jõudnud positiivse alatooniga tekstiga:) ). Beseerull on mul tükk aega meeles mõlkunud, kuid

See oleks iga naise õudusunenägu, kui mees palub teha samasuguseid kotlette nagu tema ema teeb. Meil on aga nende kotlettidega päris lõbus lugu veidi teistmoodi võtmes. Näiteks üks mu sõber on minu ema kotlettide fänn, kuna tema ema enam kahjuks pole ja minu ema olevat seega ainus inimene siin ilmas, kes oskab teha täpselt samasuguseid kotlette. No mis sa oskad selle peale öelda ... Ka mitmed sugulased kuuluvad samasse fännklubisse ja laua taga on juhtunud ka seda, kus naistele on öeldud, et tädi Malle teeb paremaid kui sina. Minagi möönan, et need on head:). Ühte ma ütlen, põhjus on pliidis. Õiged kotletid tuleb küpsetada puupliidil ja maal. Kaasaegses elektri- või gaasipliidiga köögis ei tule sellest mitte midagi välja. Soojast peast võib isegi mingi sarnasus olemas olla, kuid külma kotletti võileiva peale pannes tuleb vahe igal juhul välja. 1 kg seahakkliha 2 suuremat viilu saia 3 sibulat 2 muna 1 puljongikuubik 1 sl jahu soola Sibul hakkida, sai panna vette ligunema. K

Tahtsin siis ka trendivärki proovida, kõik ju teevad kevadel toitu naadi ja nõgesega. Ma ei tea, võib-olla on see tänapäeva inimese ihalus proovida esimesi rohelisi liblesid ja minna ajas tagasi. Tervislik see kõik ju on, täitsa päri. Omaette ooper oli muidugi nõgeste korjamine. Kõrve- ja raudnõgese kõrval on ju veel ka mittekõrvetav naistenõges, mis on hoopis teine taim. Võtsime mitu piltidega ja piltideta taimeraamatut abiks, lõpuks jäi nii, et olin korjanud just neid naistenõgeseid ja sekka mõned kõrvenõgesed. Piltide peal peaks siis olema naistenõges, aga päris kindel jätkuvalt ei ole. Põhjus selles, et see nõges ei kõrvetanud. lehttainast riivitud juustu hakitud nõgeselehti Lehttainas rullida õhukeseks, raputada ühtlaselt peale paks kiht juustu ja lõpuks hakitud nõgesed. Keerata rulli, lõigata otsast jupid nagu kaneelisaiu tehes. Küpsetada ilusaks pruuniks. Kui aus olla, siis nõgesemekki küll ei tundnud. Võib-olla on maitsemeel kehvavõitu. Sestap paneksin edaspidi nõgese

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli mul alguses tõsimeelne soov ja tahtmine proovida Talleggi uusi karrimaitselisi kana poolkoibi. Kunagi nii 20 aastat tagasi, kui karri oli uus ja põnev maitseaine, sai seda riputatud ikka igale poole. Sestap tekkis väike "karrimürgitus", mida nüüd on saanud vaiksetviisi välja ravida. Sellest siis väike eelarvamus nende poolkoibade suhtes. Kuna salati sisse sai rebitud lisaks tavalisele lehtsalatile veel naadi- ja võilillelehti ning kogu see kupatus üle valatud Felixi ürdi-balsamico kastmega (jesver, seekord on kõik nii kommertsiaalne, kuid ükskord ju ometi võib:) ), siis tundus see nii mõnusa õhtunautlemisena, et käsi liikus ise fotoaparaadi poole. Aga nagu välja tuli, liikus ka koer, nina püsti kevadisest õhust hõrke aroome püüdmas, minu käes olevale taldrikule järele. Seletuseks, et meie korralik "eesti hundikoera" tõugu Reks käitub söövate inimestega üldiselt kenasti, üldiselt ei luni suutäisi ja kui tühje käsi näidata