Toit on (aja)lugu

  Tegelikult on see halenaljakas lugu sellest, kuidas väikesed vajadused inimest mõjutavad. Asi sai alguse sellest, kuidas ma kavatsesin puhkuse ajal Jõgeval teha külalistele aiapeo jaoks apesinisorbetti. Mõtlesin eelmisel nädalal Tartu kodus, et ei hakka Cointreau pudelit Jõgevale vedama, küll ma sealt uue ostan. Aga vat ei olnud osta kusagilt! Kõik suuremad kaubandusketid on siin küll esindatud, kuid apelsinilikööri ei üheski. Meie pool vabatahtlikus pagenduses viibinud ema õde oli pehmelt öeldes ehmunud, kui ma turtsusin ja plärtsusin pärast igast poest välja astumist. Suures kassiahastuses ostsin lõpuks pudeli Vana Tallinnat, kodus järele mõeldes leidsin, et seda apelsinide ja piparmündiga kokku panna pole ikka kõige parem mõte. Nii sündis hoopiski arbuusisorbett. Sellest moraal - kui kuidagi ei saa, saab hoopis paremini:). 1 dl vett 1,5 dl suhkrut arbuusi viljaliha ja maasikaid meelepärases vahekorras purustatuna kokku 0,75 l 3 oksa värsket tüümiani 0,5 dl Vana Tallin

No nii, jäätis nagu poe oma:). Niimoodi mõmisesid päris mitu inimest, kes selle jäätisega maiustasid. Poe omaga samastamine tähendas, et jäätis oli sama kohev ja siidine nagu karbiga kojutoodav harjumuspärane šokolaadijäätis. Ja kirsimoosi triibud, sekka mõni terve kirss ka, ainult kasvatasid magustoidule plusspunkte. Tegelikult oli selles kõiges "süüdi" asjaolu, et suurema osa vahukoorest lisasin muna-piimamassile kergelt vahustatud kujul. Tuleb ikka uskuda, mida teised on läbi teinud! Üks mu sõber tavatseb öelda, et ma muidu ei uskuvat, kui seda telekas üle ei ole kinnitatud. Nüüd olid teleka asemel teised toidublogid:). Ja muidugi on süüdi ka kirsimoos, millest ma varasema kirsikoogi juures juba piisavalt õhkasin. 4 munakollast 4 sl suhkrut 3 dl piima 4 dl vahukoort 100 g tumedat šokolaadi kirsimoosi Munakollane mikserdada suhkruga tihedaks heledaks vahuks. Piim koos 1 dl koorega kuumutada peaaegu keemiseni, segada pidevalt vispeldades munavahu hulka ning kuumuta

4 päeva jäi kahest kuust puudu:). Igal aastal on lootus, et vast saab jaanipäevaks aiast värsket kartulit, aga alati juhtus see ikka pärast jaanipäeva. Nädal tagasi ei andnud uudishimu järele ja tõmbasime oma eriti eksperimentaalses aiaosas ühe pesa üles. Eufooria lahtus õige pea, sest oli vara veel. Täna aga otsustasime, et maksku mis maksab, õhtuks sööme värsket kartulit ja asi mutt. Meie aias kasvatatavatest sortidest on varaseim vana hea sakslaste "Adretta" , mis on hästi mure ja suussulav. Ma saan aru, et tänapäeval peetakse paremaks ja ilusamaks selliseid sorte, mis ei lagune ja säilitavad pärast keetmist oma kuju, kuid minu hinnangul on sel juhul tegemist nn seakartuliga. Õige kartul on mure ja kahvliga murdes laguneb kergesti tükkideks. Mõistagi on lauakartul ja salatikartul eraldi sortidest, nii salatiks kui praetaldrikule passib väga hästi kodumaine "Maret" , mis on veidi hilisem kui "Adretta". Nii saigi jaanipäev lõpetatud täiusliku suvetoidu

  Ennejaanipäevane vihm on änäm väärt kui Riia linn. (Eesti vanasõna)

Kuidas veetsite või veedaksite teie oma äsjaalanud suve esimest õhtut? Esimene mõte, kui keegi sellist küsimust üldse küsiks, kisub ikka ilma vaagimisele. Ehk siis oleneb sellest, kas sajab või mitte. Teiseks võiks see traditsiooniliselt ollla seotud enda jaoks kallite inimeste, hea toidu, rõõmsa meelelahtuse või muu sarnasega. Kuid liiga triviaalne ... Seda kõike saab liita, lahutada või võtta ruutjuurt, kui püüda fotoaparaadiga tabada Kristuse maailmakannatust kell 11 õhtul läbitilkuva katuse ja pähepudiseva krohviga pimedas kirikus, katkise katuse vahel olevatest linnupesadest kostev sädin taustaks tõsimeelsetele arutlustele mõnest kummalisest ikonograafiast. Sealjuures ei tee paha pildistada tornikella kaks korda - algul tema varju, mille tekitas taskulambiga näidatav valgusvihk ja seejärel kella ennast.* Ja kõige lõpus ehmatada ennast mõni tund hiljem autoroolis soolasambaks, kui õnnestub vältida külgepidi kokkupõrget Jõmmuga. Ei ma ei tee nalja, Jõmmut (kuigi ma pole päris kin

Deklareerisin eilsel aiapeol (vihma tõttu kvalifitseerus see küll aiamajapeoks:) ), et mulle aitab, nüüd on sellekevadiste rabarberikookidega lõpp! On ka aeg, Tartu turul oli laupäeva hommikul punapõskseid Lõuna-Eesti maasikaid juba päris palju näha, ka enda aia maasikapeenras oli täna 4-5 marja poolenisti värvi vahetanud. Ma ei tea, kas rabarberjumal solvus minu peale või mis (tahtis ilmselt, et ma jätkaks tema haldusalas:) ), igatahes nägi päevane koogiküpsetamine välja päris koomiline - läks vaja nii pliiti kui sügavkülmikut:). Panin algul külmkapist võetud või pliidinurgale pehmenema, unustasin ta aga hetkeks sinna ning järgmiseks nägin kausi põhjas peaaegu ülessulanud võid. Pole hullu, ennegi juhtunud, kauss kohe sügavkülma. No aga ka sinna jäi ta pisut kauemaks kui pidanuks:(. Kauss taas pliidiservale!!! Nüüd ei lasknud ma enam võid silmist ja kook sai lõpuks valmis. Pildid pärinevad maikuust, selle hooaja esimesest pehme beseega koogist. Ega muud vahet eilsega olnud, kui et

Aga võivad olla ka kanast või muust lihast, mis südames ja meelel. Ilmateade lubab nädalavahetuseks ja sealt edasi, oh imet küll!, soojemat ilma. Paras aeg grill välja tõsta ja küpsetada mõnusad, natuke magusa mekiga lihatükid. Olen teinud varem kana ja punase kala jaoks marinaadi, millesse kuuluvad mesi, sojakaste ja maitsestamata jogurt. Mett panen sinna võrreldes teiste asjadega kõige vähem. Nüüd aga viimases mai-juuni Toit & Trendis oli marinaadiõpetus, kus tuli mett võtta kaks korda nii palju kui teisi asju. Tundus väga intrigeeriv ja esimene mõte oli muidugi, et kui endale ei kõlba, küll siis koer pintslisse paneb. Tegelikult läks aga nii, et koer sai vaid kombekohase ühe lihatükikese ja ülejäänust võis vaid unistada. Küpsetatud lihale jäi küll tuntav meene magus maitse, kuid sinep ja sojakaste ei lasknud sel väga läägeks kätte minna. Võib proovida teine kordki. Marinaadi jaoks: 6 sl mett 3,5 sl sojakastet 3 sl täisterasinepit veidi soola ja musta pipart Retseptis oli

Oleks ma varem teadnud, kui hea asi on apelsinisorbett!!! Ja mitte niisama lihtsalt apelsinimahlast valmistatud, vaid koos piparmündiga. Miks küll eesti keeles tulevad mingit head asja kiites keelele ikka vänged sõnad nagu "pagana" hea, "jube" maitsev, jne.:). Selle kevade parim leid igatahes ja sõnad on siin üldiselt liigsed, muidu võib kiskuda suisa ropendamiseks ... Retsepti algidee pärineb Angeelika Kangi "Jäistest ahvatlustest". 3 apelsini mahl (vähemalt 4 dl) 2 dl vett 2 dl suhkrut 8 lehte piparmünti 2 sl Cointreau likööri Vesi ja suhkur keeta siirupiks (umbes 5 minutit mulinal keemist), piparmündilehed hakkida peeneks, apelsinidest pressida mahl. Täiesti külmaks jahutatud siirup segada teiste ainetega (mahl peab samuti külm olema), tegelikult ei tee paha lisada ka lusikatäis laimimahla. Valmistada jäätisemasinaga sorbett. Tuleb märkida, et üksnes mahlast tehtud sorbetisegu ei lähe masinas niimoodi vahtu ega suurene mahult nagu koorejääti

Reede õhtul sain, endal suu kõrvuni, kilgata "Kätte sain!". See on peaaegu sama, kui Joosep Toots hõiskas sahvrist pudelit kahtlase sisuga kraami sisse vehkides "Ärrra tõin!". Kui Toots tegutses sama kiiresti kui mõte tuli, siis mul jäi mõtte ja teo vahele hea mitu nädalat:). Kogu lugu selles, et ükskord sain Tiina kaudu (Tiina on ühe mu tädipoja elukaaslane ja imearmas inimene) mekkida suurest potsikust jube head maasikatükkidega moosi (sahvt, nagu tootja nimetab), Eestis tehtud, kodumaistest marjadest ja puha. Tavaostja tunneb poes Salvestit ja Felixit, aga AS Bacula  , tulevikutäht , valmistab erinevaid sahvte suurematele klientidele (näiteks pagaritele) suurema koguse kaupa korraga ühes nõus. Niisiis andsin Tiinale tellimuse sisse ja saingi kätte prooviks ämbrikese visnasahvti ehk siis kirsimoosi. Miks just kirsimoosi. Aga seepärast, et meil on endal aias vaid üks kirsipuu, mis kannab nagu jumal juhatab. Seetõttu jagub marju enamasti vaid söömiseks ja vahel k

  Pole neil hispaanlastel ja eestlastel vahet ühtigi. Neil on tapas, meil korralik süldilaud, millel kohtab kõikvõimalikke suupisteid ja eelroogi. Suu ajavad praegugi vett jooksma kõikvõimalikud salatid, pasteedid, heeringad, aga ka vana hea suitsukala majoneesiga. Miks mitte proovida majoneesi ise teha, vahelduseks päris mõnus. Kui see rahasse ümber arvutada, siis näiteks jäätise puhul on kasud täiega sees, majoneesikausile tuleks aga vististi peale maksta, hea oliiviõli on ju kallis. Vot see on see koht, kuhu ma külmpressi oliiviõli ei paneks - maitse on liialt intensiivne. Peaks olema vähemalt mingi mahedama maitsega light või seguvariant. Kunagi arvasin, et minu igapäevaselt kasutatav Olivia rapsiõli selleks ei sobi, kuid tegelikult on see õli väga mõistlik valik, kuna on neutraalse maitsega. 2 munakollast 2 tl sinepit kuni 1 väiksema sidruni mahl soola, pipart 3 dl toiduõli Koostisained peavad olema toasoojad. Munakollased, sinep (mulle meeldib väga Felixi Inglise

  Suvi tuleb, maasikad saavad valmis, mõistagi lõhnab see kõik Pavlova koogi järgi. Ühest küljest on ju lohutav süüa rasvavaba beseepõhja koos tervisele ülimalt kasulike maasikatega. See, et maasikate ja besee vahele käib rohkem või vähem rasvarikas kreem, on juba tühiasi. Kaks kasulikkku + üks mittekasulik = üks kasulik. Seega oleme plussis, ei mingit kahtlust. Oma vana kokaraamatut lapates selgub, et pole see Pavlova sugugi nii erakordne leiutis. Eks teda ole analoogsel kombel tehtud nii siin kui seal, vaid austraallased ja uusmeremaalased vaidlevad nime pärast. Tegelikult on maakera kuklapoolne variant hea küll. Nii et nimi on sisu väärt. Kui aga rääkida aastast 1900 Vene tsaaririigi Liivimaa kubermangus, mis on 26 aastat enne Anna Pavlova reisi Uus-Meremaale, siis siin tehti rõõmsalt (retseptil on vähemasti rist ees) suurt koorekooki. 1120. Suur koore=kook 10 munavalget löödakse kangeks vahuks. Segatakse siis sinna juurde päälistassi täis hästi peenikest suhkrut ja theelusi

Ah, kui keeruline nimi sai:). Tegelikult polnud mul üldse plaanis mingit jäätist teha, vähemasti mitte enne neljapäeva ja sellegi osas liikus mõte pigem hoopis teisi radu pidi. Olin pühapäeval pahaaimamatult pistnud ostukorvi ilusa ananassi, seda samuti ilma konkreetse plaanita temast midagi teha. Ainus mõte oli ta ära süüa, värske, parajalt valmis ananass on ju super. Seisis terve esmaspäeva laua keskel, tüki ka teisipäeva. Õhtul seda katki lõigates tekkis tasapisi tunne, et see on just see õige ananass, et temast midagi muud teha kui lihtsalt nahka pista. Nii valminud ja magus, üks päev veel ja ta oleks lõpetanud prügikastis (minu puhul pole see miski ime:( ). Siis saabus aga valgustav hetk - meie kolleegil Ilonal tuleb sünnipäev ja teeks talle õige spetsiaalse sünnipäevajäätise:). Väheke ajude ragistamist, külmkapis tuhlamist, paberi ja pliiatsiga krabistamist, korraks poodi koore ja jogurti järele silkamist ning oligi kõik. 3 munakollast 2 dl kohvikoort 2 sl suhkrut 1 oks pipa

  Senjoor Caesar Cardini võiks hauas rõõmust käsi hõõruda, sest eestlased (vähemalt see osa, kes tegeleb söömise ja selle üle heietamisega, mina kaasa arvatud) on korralikult puhevile aetud. Kõik teevad viimase nädala-kahe jooksul temanimelist salatit, kes ei tee, see vähemalt vaidleb selle üle, mis sinna sisse käib ja kas ei ole mitte Tema pühadust teotatud. Mnjaa, ega muidu öelda, et toit on kirg;). Kui nüüd kristalselt aus olla, siis on siin ilmas kaks vastupandamatut salatit - eesti oma kartulisalat ja caesar. Vähemalt on see nii minu silmis. Äsja peenralt toodud Rooma salat ja küüslauguselt lõhnav kaste. Mmmm.... Tulles nüüd tagasi maa peale, pean möönma, et seekord sai salatipea ostetud turult Kuusiku talu letist (no on ikka imetlusväärsed õekesed Tartu turul, kes viitsivad sahmerdada kõikvõimalike taimedega:) ). Kui eelmisel aastal müüsid nad hästi noori salatipäid, kus pea polnud veel jõudnud korralikult moodustuda, siis tänavu lebasid letil ideaalses kasvujärgus ahvatlused.

  Ma ei ole eriline pestosõber, kuid seda retsepti ühes oma lemmikblogis nähes kibelesin kohe proovima. Sügavkülmas oli veel mõni nutsakas möödunudaastaseid herneid ja nii see kõik köögikombaini läks. Mõnusalt magus hernemaitse võiga praetud ciabattal. Mida veel tahta:). 3,5 dl rohelisi herneid 12 lehte piparmünti 3 sl kooritud mandleid 3 sl parmesani juustu 3 sl oliiviõli 0,5 sidruni mahl soola, pipart Mandlitele valada keev vesi, lasta mõni minut seista ja kurnata, nii tuleb koor väga lihtsalt maha. Panna kõik ained köögikombaini ja lasta ühtlaseks sodiks. Ongi valmis. Kasutamisjuhis: sai...pesto...päikeseloojang...

Nädalavahetus koidab kohe-kohe silmapiiril. Valge vein ja eine murul.... Eeldusel muidugi, kui õnnestub kuidagi sääski tõrjuda, sest mulle tundub, et nad lähevad üha suuremaks ja tigedamaks. Ja neid on pagana palju! Tänu sellele, et poed on tööstuslikust sääsemürgist tühjaks ostetud, proovitakse kõikvõimalikke iseleiutatud võitlusviise. Ausalt öelda suhtun vahenditesse, mida pole piisavalt katsetatud (tööalane kretinism lööb välja:) ), mõningase, kui mitte täieliku umbusuga. Mõni möks tõmbab neid veel pareminigi ligi. Ühesõnaga, kui etapp "sääsed" on läbitud kas neid tõjudes, aktsepteerides või ignoreerides ja võib asuda hea külma valge veini juurde, siis sobib kõrvale ampsata mõnusaid soolaseid muffineid. Ega muffinid ei pea siis alati magusad olema;). 2 dl jahu 2 dl riivitud juustu 2 dl riivitud keedetud kartuleid 2 sl röstitud sibulalaaste 2 tl küpsetuspulbrit 2 muna 1 dl toiduõli 1 dl hapukoort 0,5 - 1 dl hakitud tilli Kuivained, juust ja kartul segada omava

  Beseekook kuulub kindlasti minu suurte lemmikute hulka. Juba eelnevalt sai siin pikalt pirni-beseekoogist jahvatatud, värskete kodumaiste maasikate-vaarikate ajal tuleb  kindlasti mõni pavlova ja britagi ette võtta. Enne suurt suve (võeh, terve eilse õhtu kallas vihma nagu oavarrest) võib beseele seltsiks aga muidugi rabarberit kasutada. Kui mõne teistsuguse taina juures tuleb kogu aeg jälgida, et midagi kõrbema ei läheks, siis besee puhul võib plaadi südamerahuga veidi kauemaks ahju unustada. Muidugi mitte igaveseks:). besee jaoks nagu ikka 1 munavalge kohta 0,6 dl suhkrut (4 munavalge kohta siis ligi 2,5 dl suhkrut) 2 dl vahukoort 0,5 dl suhkrut 1 tops mascarponet (250 g) umbes 500 g rabarberit suhkrut Beseetainas küpsetada 100 kraadi juures, kuni on seest läbi kuivanud. Moosi jaoks keeta tükeldatud rabarber koos enda maitsemeelele sobiva suhkrukogusega ühtlaseks massiks ning jahutada maha. Koor vahustada suhkruga, lisada toorjuust ja osa rabarberimoosist ning miks