On maisiaeg:)


Selle, mis Nikitakesel ei õnnestunud, tõi meile kapitalism. Nii võiks lühidalt kokku võtta maisikasvatuse Eestis. Vanematel inimestel kisub vägisi irve näole, kui keegi hakkab maisikasvatusest rääkima, eks see mais ja ruutpesiti kartul ole ikka piisava jälje jätnud:). Nooremad võtavad asja vabamalt, maisi kasvatatakse taas loomasöödaks ja mõned friigid (siinkirjutaja kaasa arvatud) panevad selle suisa oma koduaeda.

Olen söömise jaoks suhkrumaisi kasvatanud üle 15 aasta, ikka nii paar-kolmkümmend taime iga kord. Kasvatamise pisik taas Kanada eestlaste kaudu. Jube põnev oli algul, et kas üldse midagi külge tuleb. Mitmed sõbrad ja sugulased muidugi itsitasid. Mnjaa, ja nüüd nad söövad neid terakesi ja ei itsita enam!!! Mõnel aastal on saak päris OK, mõnel läheb asi poolenisti untsu, kuna ootamatu öökülm teeb maisile ju 1:0 ära.

Tänavuse kuivaga olin mõttes juba loobunud oma maisisaagist. Eile lõpuks turgatas pähe, et vaataks asja üle, hakkaks vaikselt inetuks läinud varsi üles tõmbama. Aga kõigile loodus- ja muudele seadustele vastupidiselt ootas mind viimaste aastate parim pilt - varasel sordil olid ilusad, pea täielikult välja arenenud teradega tõlvikud. Ja kui hoolega uurida, siis ka hilisematel sortidel tunduvad olevat korralikud tõlvikud. Pärast pikka peamurdmist jõudsime järeldusele, et selle aasta peenar oli õunapuude taga, kus oli pisut varjulisem, kuid mõnusalt soe. Ka muld püsib sellel tükil mõnevõrra niiskem. Tuleb välja, et voos vanajumala abiga lõime maisile suisa ideaalsed kasvutingimused.

Värske mais on ikka üle prahi. Iseenesest ka sellel, mida saab osta poest sügavkülmaletist, pole väga viga. Konservmais on aga täielikult selline, mida võib süüa vaid matkal olles, lumevangi jäädes või ilma elektrita majapidamises. Andke andeks need, kes seda tarbivad näiteks salatites, kuid mina seda süüa ei suuda, nii moondunud maitsega asjaga on tegemist. Parem osta juba seda sügavkülmavärki ja keeta ära, on vähemalt aus kraam. Veel kurvem ja ahastamaajavam tunne valdab mind siis, kui näen poes vist Hispaania päritolu kahte keedetud maisitõlvikut vaakumpakendis. Minu siiraim kaastunne neile, kes seda hirmkalli hinna eest ostavad. Kui muidugi on selliseid inimesi.
Turul võib värskeid tõlvikuid vast kohata küll (olen Tallinnas vähemalt näinud), kui endal ei kasva või süda ei luba mõne põllumajandusühistu põllult näpata (loomasööda jaoks on küll teistsugused sordid kui toiduks, kuid parema puudumisel käivad hädapärast kah). Uskuge, korralik mais tasub proovimist.
Parimas küpsuses on selline tõlvik, mille teradest küünega peale vajutades purskub poolläbipaistvat mahla. Kui tera jõuab piimküpsuse faasi, on lugu juba kaunis kehv. Kui tera on vaha- või täisküps, on lootusetult hilja. Ah jaa, kui murda taimelt tõlvik maha, peavad "juuksed" olema mustad ja mõnevõrra nagu kuivanud, see on ka õige aja tunnus.

värskelt korjatud maisitõlvikuid (jälle see poole tunni jutt:) )
vett
soola
võid

Maisitõlvikud puhastada ümbrislehtedest ja "juustest". Potitäis vett tuleb keema lasta, näputäis soola sisse visata ning keeta tõlvikuid umbes 7-10 minutit (oleneb terade küpsusest). Terad ei tohi muutuda tumekollaseks, siis on nad ülekeedetud. Kurnata vesi ära, tõsta tõlvikud vaagnale ja nüüd on juba enda otsustada, kas valada see kuhi üle sulavõiga või anda igaühele tõlvik taldrikule, kus sööja ise mäkerdab selle võiga kokku.
Kõige mõnusam on võtta tõlvik kahest otsast näppude vahele ja hammustada teri lahti nagu Agnes haukab lambakintsu filmis "Viimne reliikvia". See tähendab aga seda, et kõik hambavahed on sodi täis, või pritsib riietele ja lai naeratus ei näe eriti esteetiline välja. Sedaviisi võib end vabalt tunda vaid teiste samasuguste seas:). Teise ehk "puhtama" variandi puhul tuleb tõlviku üks ots kätte võtta ja teises käes oleva noaga terad südamikult maha nülgida. Eks ka siin ole muidugi omad ohud (võine tõlvik võib libedalt taldrikult lennata näiteks naabri sülle), kuid ehk pisut leebemad.
Igatahes on maisi söömine paras seltskondlik üritus, väike nauding augustis-septembris.

Kommentaarid

Mart Moppel ütles …
Miks neid keeta? Toored tõlvikud on ju veel palju paremad. Või ei ole kodumaine kraam nii küps?
Ülle ütles …
Neid võib vabalt toorelt süüa, aga siinkohal oleneb see vähemasti minu arvates sordist. Varasemad sordid on üldiselt magusamad, hilisemad tuimemad. Nende viimastega tuleb küll mingeid trikke teha (keeta, grillida, vms.):).
vahterliina ütles …
ma olin ükskord Bulgaarias konverentsil ja siis tuli kuidagi see mais jutuks. kõik rattad tõmmati käima, et kuidas ikka meile mais lennuki peale kaasa panna, süsteem saadis siis u nii käima, et kellegi naabrinaine saadeti kuhugile maisi ostma ja siis delegeeriti kööki neid keetma. ma küll mäletan rohkem seda protsessi ja külalislahkust, aga ilmselt ei olnud ka mais ise halb. teine meile kaasapikatud asi oli miski hägune jook, see küll kaubaks ei läinud, lisaks olen ma selle nime ka ära unustanud.
Aet Trisberg ütles …
Milline uhke maisikasvatus Sul ja nii pikaajaline kogemus!
Mina olen Eestis kasvatatud maisi ostnud suve lõpul küll. Lapsele maitseb eriti ja kuna ma muidu väldin igasuguse maisi ostmist (nagu kirjeldasid, siis kompott on saast ja GMO kahtlus ka lisaks), siis on see selline harva saadav ja eriline toit. Valmistusviis enamasti grillil meil.
Ülle ütles …
Eks põllumeestest esiisade geene tuleb (tänapäeval küll potipõllumajanduses) ju kuidagi rakendada;).Maisiga on jah nii, et sa kas armastad seda või kehitad õlgu:)
Toiduks tarvitatavat suhkrumaisi ei tohiks GMO teema puudutada, see rohkem loomasööda juures, kus haljasmassi hulk ja toiteväärtus olulised.
dr Baarmän ütles …
Ega need GMO-d kasutusotstarbest küsi. Kui juba naaberpõllul kasvab, siis risttolmleb ka "puhta" kraamiga. Lisaks oled veel varastanud geenifirmade patenteeritud intellektuaalset omandit.

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus