Toit on (aja)lugu

Tükk aega tiksus peas mõte teha kanamaksapasteeti. Kunagi ma proovisin, aga ei tundunud õige või polnud lihtsalt õige aeg. Kui meil vanasti siga peeti, siis parima pasteedi sai hästi värskest seamaksast. Maks muutus peki, porgandite ja sibulatega hautades magusaks ning muredaks. Ema võlunipiks oli pasteedimassile lisada puulusikaga vahustamise ajal veel või sees sulatatud šokolaadi-liköörikomme. See oli midagi muud, kui lihtsalt suts alkoholi:). Kuna sellisest seamaksast võib praegu vaid und näha, siis kanamaks on ehk veidi "koostööaltim" kui turult saadaolev seamaks (seda fännab koer:) ). Studeerisin kirjandust ja teiste katsetajate kogemusi, mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks võtsin kätte ja panin paki külmutatud kanamaksa sulama. Võib-olla oleks veelgi kannatanud, aga see pasteeditegemine sai kõva häälega välja hõigatud. Itsitasime kodus, et kui untsu läheb, tuleb loota, et Kaubamaja toiduosakonnas leidub reede õhtul Pihlaka pasteeti, noh nii oma naha päästmiseks. Nii hul

Väljas on külm ja märg, tuuline ka. Rongis oli külm, aga märg ja tuuline õnneks polnud. Tallinna kontoris sama, st külm, kuid märg ja tuuline polnud, kui just neljanda korruse rõdule ei läinud. Kuhu see kõlbab, et  Karumsi vanillikohukesest on alles jäänud 25-grammine tablett. Sügis vist ... Krõmpsude kupatatud riisikatega kõlbab suurepäraselt soolaseid muffineid teha. Tugevam seenemaitse jääb, kui hakitud seened ja sibulad enne läbi praadida. Ja ka lisatav juust on oluline. Erinevaid kombinatsioone proovides jäi minu maitsemeele jaoks peale selline, kus poole juustukogusest moodustas parmesan. Kõik teised nii muidugi ei arvanud. Demokraatia. Retsept pärineb Lia Virkuse raamatust "Muffinid 2". 2 -3 dl hakitud kupatatud seeni 1 sibul toiduõli praadimiseks 5 dl jahu 1 dl kaerahelbeid 2 tl küpsetuspulbrit soola pipart 2 muna 2,5 dl piima 1 dl toiduõli 150 g riivitud juustu Hakitud sibul ja seened praadida õlis läbi, tõsta jahtuma. Suuremas kausis segada kuiva

Kuigi see nägi välja rohkem nagu "Kirgede torm":). Ootamatult soe sügisilm pluss XIII Suur Paunvere väljanäitus ja laat panid inimesed hulluma ja lähedalt ning kaugelt Palamuse poole sõitma. Hommikul Tartust Jõgevale suundudes meenutas katkematu autodevoor pigem tuntud kodumaist filmi "Keskea rõõmud", mis tekitas JUBA kahtlasi tundeid. Keelitasin küll meie laadaleminevat seltskonda seda katsumust ette võtma pärast lõunat, kui on juba rahulikum, aga ei midagi. Niisiis jõudsime Palamusele täpselt kell 12 ja see oli hirmus! Pärast pileti ostmist ei jalatäitki vaba maad enam!!! Inimesed liikusid tiheda kolonnina, kohati ei mingit võimalust seisatamiseks, uudistamiseks või veel vähem ostmiseks. Varem oleme alati läinud justnimelt kella 2 paiku ja siis on tõeliselt mõnus nautida pakutavat. Nüüd aga torma nagu vasikas. Ei meeldi mulle see mitte. Tegelikult oli tore laat, kahju vaid, et istikute juures jäi aega napiks. Oleksin tahtnud vaarikaid-maasikaid rohkem uurida, aga

Tean, et nii mitmedki kirtsutavad juba nina, kuuldes, et õhtuks antakse jälle seeni. Oeh, keeruline, ühelt poolt on nii palju erinevaid ideid seente kasutamiseks meie köögis, teisalt hakkab juba vaikselt kõrini saama. Siiski ei tee kurja üks mõnus seenepirukas klaasikese hea valge veini juurde. Ausalt öeldes maitseb see pirukas taevalikult justnimelt soojana, külmalt on ta nagu iga teine pirukaline. Piruka mahe, lausa magus maitse tuleneb pastinaagist, mis võidab kindlasti igaühe südame, kes seda juurikat ahjus küpsetatult on proovinud. Valmistamine on aga lihtsamast lihtsam:). 0,5 kg lehttainast 2 sl toiduõli 300 g kupatatud seeni 1 sibul 2 pastinaaki soola 100 g sulatatud juustu 100 g sinihallitusjuustu Hakitud sibul panna õli sisse praadima, lisada parajaks hakitud seened, mõne aja pärast ka jämedalt riivitud või peenikesteks ribadeks lõigatud pastinaak. Praadida, kuni pastinaak on pehme. Võtta pann tulelt, jahutada minutikene ning segada juurde sulatatud juust. Valio

Ja ongi kriis käes! Rahu-rahu, kellegi elu ega omand ohus pole:). Lihtsalt mõned kuud ei näe ma oma Tartus kodus päikest ja kuud, pilvedest või selgest taevast rääkimata ning hommikuti välja minnes pean lootma ilmateate täpsusele. Iseenesest on ju hirmus tore, kui maja soojustatakse ning värvitakse kenasti üle. Asja kole pool seisneb aga selles, et kogu nelja korruse ulatuses kõrguvatele tellingutele tõmmatakse valge kate ette (seda siis ikka väljastpoolt vaadates:) ), mis tagabki täieliku pimedusega löömise. Ootasin just inspiratsiooni, mida teha superhea maapähklivõi purgiga, olgem täpsed - selle sisuga, kui juhtusin lugema seda blogi koos suurepärase retseptiga. Kui mulle oli pärale jõudnud, mis aasta lõpuni võib ees oodata (õhtud on juba pimedad niikuinii, aga topeltpimedusest teadmine tekitab kerge foobia), võtsingi ette muffinid, mis sisaldavad kõike seda, mis on hea, olgu siis vähemalt seestpoolt vaadates:). Algset retsepti on mõnevõrra muudetud ja kohendatud, sest kõrvi

Täielik kaos - sool on otsas, porgandikott tühi, sibulakausis pole ainsatki sibulat, tühjadest purkidest rääkimata... Ma ei ole kuidagimoodi originaalne, kui ütlen, et see kõik on seente pärast. Ja kindlasti pole ma sel aastal ainuke, kes viimastel nädalatel on aknast ja uksest sisse murdnud seenesaagiga poole ööni toimetanud ja iga kord urisenud, et see ports jääb viimaseks. Ohkasin veel laupäevalgi, et enam mitte, kodurahu nimel! Täna aga keerleb peas mõte juba uuel ringil, kuidas korilusega edasi tegeleda. Täitmatu inimene! Algul kukekad ja pilvikud - ahh... Siis mu suured lemmikud kuuseriisikad - jess!!! Männiseened - tugev mõnus seenemaitse. Tartumaa, Põlvamaa, Võrumaa ... Igatahes sai marineeritud erinevaid seeni, varieerides marinaadi koostist vastavalt seente liigile. Minu suurimaks lemmikuks osutus mahe kaneeline marinaad, mis sobis eriti hästi väikeste krõmpsude pilvikutega. Kui ma varem polnud eriline pilvikufänn, siis nüüd on omavaheline sõprus täiega sobitatud. 1,5 l

Lapsepõlve üks mõnusamaid hoidiseid oli niinimetatud tomatimöks, kuhu pandi tomateid ja sibulaid pea võrdselt, juurde suhkrut, soola ja veidi äädikat säilimise jaoks. Jube hea kraam! Erit mõnus oli see külmalt, otse keldrist tooduna. Sel aastal läks mingil hetkel suur ports tomateid korraga punaseks ja oli tarvis kiiresti neist midagi teha. Kahju ka, kui enda töö ja vaev kompostihunnikus vaid ussikesi toidab. Tavaliselt olen sellistel "kriisihetkdedel" võtnud ette tomatimahla tegemise, sel korral aga kummitas peas Pille Endeni ja Lia Virkuse "Tomatiraamatust" leitud kaasajastatud versioon vanast heast tomatimöksist. 1,2 kg tomateid 1 kg sibulaid soola suhkrut pipart 5 sl palsamiäädikat Tomatitele teha noaga ristikujuline sisselõige, kasta keevasse vette ja koorida. Sel korral oli palju hästi väikeseid tomateid ja kuna mul selle kannatusega on kehvasti, loobusin koorimisest ja lasin nad köögikombainis lihtsalt sodiks. Ja polnudki tomatinahku eriti tunda:).

Ah kui head on ikka otse kasvuhoonest võetud tomatid või mahlased kohalikud sibulad. Olen kõigest sellest juba varem mitu korda heietanud, ei hakka ennast kordama. Keskendun pigem tüümianile, mida läheb selle piruka sisse päris tublisti. Kes tüümiani ei armasta, jätku järgmised kaks lõiku vahele:). Tüümian on mõnus, talvel ahju pistetud köögiviljade peale riputatult saavad porgandid-kartulid suisa pidulikud. Ja aroom! Värsket tüümiani saab ka talvel, Luunja kasvuhooned kumavad Tartu taevas kui jalgpalliväljaku prožektorid. See pole aga nagu päris, talvine taim on ikka nirum kui suvine ja pealegi kunsttoidul kasvatatud. Ja lõhna pole muide ka, täiesti kummaline. Igatahes kasvab ta soojal ajal meil peenral, eneselegi ootamatult suisa nelja sorti. Väike kahtlus küll on, et äkki on neid ikka kolm, sest kaks on kole sarnased. Aga samas ei ole nad ka nii sarnased, väike lehtede kuju erinevus ikka on. Tegelikult jagunevad liivateed aed- ja nõmmliivateedeks ja jällegi on seal eri sortide

... on väikese inimese töö, väga-väga tõsine töö ... Eks siin ilmas kõik ole mäng, või vähemasti peaaegu. Me mängime ühte või teist situatsiooni, vahel teadlikult, vahelt spontaanselt. Vahel õpime selle enne ära kusagil suhtlemiskoolitusel, et vajalikul hetkel gaas täiega põhja vajutada. Väike inimene mõjub siin pigem kujundina kui vanuselt väikese inimesena. Vahel kukub aga kõik välja nagu päris ja see ei ole enam mäng. Aga mõnikord läheb mäng untsu, keegi ei tea, miks. Inimene on ju meid ümbritsevas maailmas nii pisike, et selles kontekstis ongi mäng väga tõsine töö. Selgel augustiööl, kael kange taevasse vaatamisest, hakkab pimedas hirm, kui lähedal tunduvad tähed olevat. Tegelikult ei ole! Milleks nii keeruliselt. Tuli selline tuju - mäng ju!. "Enter"-nupp ei tähenda muud kui mängu, puhtal kujul. See, mis tekst ja mis pildid sinna juurde kleebitakse, võib mõned inimesed veel mängu kaasa tõmmata või vastupidi, ära ehmatada. Mäng või manipuleerimine, kes seda piiri nii t

Kohe hea mitu nädalat keerles peas mõte karaskit teha. Olgem ausad, polnud seda tegelikult hea mitu aastat küpsetanud. Vahel on mõnede asjadega nii, et kohe nagu pead sööma, aga mitte pidevalt. Nii on ka karaskiga. Retsepte selleks on mitmeid. Meil kodus tegi ema pätsiks vormitud karaskid hapupiimast ja odrajahust, soodat kergitamiseks juurde ning neid söödi siis keedetud liha ja puljongiga. Liha mind sealjuures nii ei vaimustanud, kuid puljongiga oli see odraleib hää küll. Jaan Koori kokaraamatus on järgmine õpetus: 1163. Odra (kesva) leib (karask). Pandakse 3 toopi hääd haput ehk peti (või) piima ja natukene soola kaussi, kastetakse nüüd niipalju hääd odra jahu sinna sisse, et pehmlane tainas saab. Vormitakse siis väiklased pätsikesed ja küpsetakse leiva ahjus helepruuniks ja küpseks. Need leivad maitsevad soojalt, värsket võid pääle määride väga hääd. Enne ahju panekud litsutakse need leivad laiaks. Teine, omapärasem retsept on aga kartuliga: 1164. Kartohvli riivi leib (kara

Vahelduseks ka midagi magusat:). Õigem oleks öelda, et keeks on pigem tahe kui magus, kuigi seda annab suhkru kogusega edukalt varieerida. Kes armastavad šokolaadi, neid saab selle keeksiga väga edukalt õnge võtta, nad ei usu karvavõrdki, et seal on mingi suvikõrvitsaline sees. Ja katsu tõestada! Retsept pärineb ühelt Kanada hulgilao flaierilt. See hulgikas on minu meelest iga küpsetaja paradiis - kiloga saad kaasa osta kõikvõimalikke jahusid, maitseaineid, siirupeid, pähkleid, šokolaade, jne, jne. Ja nii ma olen alles hoidnud seda reklaamlehte, kuna kook on aus ja hea. Ääremärkusena, et originaalretseptis on kasutatud 3 tassi valget suhkrut. See on aga liig mis liig, sestap kasutan valget ja pruuni suhkrut mõlemat, kuid kokku 2 dl. Ega midagi ei juhtu ka, kui ainult ühte neist tarvitada, maitse asi. Pähklitena peaks võtma pekaanipähkleid, kuid mina olen taina sisse pannud ka kreeka pähkleid, jällegi tuleb võtta neid, mis parasjagu käepärast on. Antud kogustest saab tegelikult hi

Käisime ühel kenal päeval seenel, Võrumaal. Sõidu eesmärk oli küll sutike teine, seened lihtsalt kaasnesid sellega:). Praegune aeg soosib täiega pilvikuid, ilusad kübarad sambla seest üles kerkimas. Aga leidus ka kukeseeni ja kahte männiriisikat nägin samuti. Aga seentel ei taha ma üldse pikemalt peatuda, see oli pigem nagu sissejuhatuseks:). Hommikul olin Võrru sisenedes märganud suurt tahvlit viitega "Vilja" poele, kus leiduvat kõige rohkem kohalikku kaupa. Õhtul Obinitsast Tartu poole keerates hakkas see tahvel üha rohkem peas trumme taguma, kuni selle asemel, et linna vältida, sinna sisse keerasime. Kuna me kumbki pole Võrus just igapäevased käijad, pöörasime Jüri tänaval vales suunas. Ja see oli tegelikult minu õnn, sest sattusime turu juurde. Õhtune aeg, kell oli umbes pool 6, kuid turu väravas olev turuhall oli veel avatud. Sisenedes tabas mind lihaleti ees selline šokk, et marssisin mitu korda seal edasi-tagasi, endal silmad kilamas peas. No nii head sealihavaliku

Lappasin värskelt postkastist võetud uut Kodu & Aia numbrit (teadmiseks, et internetis on veel augustikuu) ja rõõmsa üllatusena leidsin sealt oma Läänemaa kolleegist Kallist ja tema praeguse kodu rajamisest kirjutatud loo, õigemini suisa kaaneloo. Öeldakse, et iga asi tuleb õigel ajal õige inimese juurde. Ja Kalli pere ongi kindlasti see õige, kelle juurde imeilus vana mööbel on kummalisi radu pidi jõudnud. Lisaks on Kalli täielik aiahull, kes valdab täielikult oma aia taimenimesid, vahel ka ladina keeles. Nagu ta ise on öelnud, mälutreening või umbes nii:). Kui tal on ikka vaja mingit taime ja süda kripeldab, siis põrutab kasvõi teise Eesti otsa. Muide, tänu talle julgen ma Eestimaa külmapealinna külje alll kasvatada kannasid, erinevalt Haapsalust küll potis, kuid asi seegi. Muidugi võtsin kohe ette artikli lõpus olnud piruka järeleahvimise:). Turvalise tundega sealjuures, teades, et kindel värk;). 6 dl riivitud tsukiinit 2 sibulat 2 küüslauguküünt 4 muna 1 dl toiduõli

Eilse päevaga sai seekordne vihmasadu otsa, tänane päev on juba märksa rõõmsam ja ka soojem. Seepeale tuleb ka mõnusat sügisest suppi teha, mis säraks taldrikutelt samuti nagu päike vastu:). Suppide juures on minu meelest eriti vahva see, et tee niipalju kui teed, ikka tuleb ta sutsu teistsuguse maitsega välja kui eelmisel korral. Kui näiteks koogi puhul on tihitpeale lausa vajalik koostisosi kaaluda, siis supp tehakse ikka käe järgi. No kes see viitsib:). Sel korral sai tsukiinisupp näteks kaunis porgandine, värvgi reedab seda. Tegelikult peaksid asjalood nii käima: 3 sl toiduõli 1 osa porgandeid 2 osa tsukiinit 1 osa kartuleid 1 sibul vett 1 puljonikuubik soola pipart 1-2 dl vahukoort hakitud murulauku Kuna ma köögivilju ei kaalu siin, siis optimaalne oleks vast 3 ilusamat porgandit ja 3-4 kartulit, oleneb muidugi nende suurusest. Noh ja tsukiinit tuleb võtta siis vastavalt teistele asjadele. Köögiviljad tuleb puhastada ja tükeldada. Ilu pole siin oluline, kuna se

Nii, september ongi käes. Nukker tunnegi, et soe sai otsa nagu noaga lõigatult. Tagasi kooli, tööle, kes kuhu, argipäev ei kannata enam looderdamist. Pisuke nostalgia- ja järelemõtlemishetk (jaa, just praegu!) ..., millega haakub üks vana hea hapukoorekook. Seesama kook oli üks mu keskkooliaja lemmikuid, mida sai ikka suguvõsa sünnipäevadele tehtud. Nüüd hiljuti hakkas aga täditütretütar heietama, et tollal sai igaüks vaid tükikese ja tema oleks tahtnud alati rohkem saada. See kook olevat muutunud suisa kinnisidee taoliseks. Näe, mis selgub 20 aastat hiljem:):):). Mõtlesin, et teen talle sünnipäevaks terve koogi, las tunneb vähemalt täiskasvanunagi sellest rõõmu:). Retsept pärineb ilmselt 1989.a. saatest "Vaata kööki", kuid pead ei anna. Et üdini õiget asja teha, siis pealmiseks glasuuriks ei ole mitte sulatatud šokolaad (nagu ma praegu muidu teeks:) ), vaid vana hea kakaoga variant. Pean kahetsusega möönma, et kook oli küll väga hea, kuid maitse polnud enam see, mis laps