Toit on (aja)lugu

Selleaastane sibulalugu siis ehk et mõned täiendavad tähelepanekud sibulakasvatuse teemal. Varasemad sibulaheietused leiab SIIT ja SIIT . Nimelt polnud me varem proovinud koguda ise sibulaseemet. Kuna Peipsi sibula puhul (nii "Peipsiäärne" kui Jõgeva 3") on tegemist järjepideva taimelt taimele töötava paljundamisega, on seda kaunis lihtne teha. Nii et kui kellelgi on õnnestunud varuda näiteks head Piirissaare sibulat (olevat parim, teisel kohal on Varnja oma), võib seda rõõmsalt ise edasi kasvatada:). Juhul muidugi, kui on olemas sobiva mullaga maa, liiga liivane maa ei ole ka hea. Siiski soovitatakse oma kasvandust uuendada 4-5 aasta tagant (hankida uus seeme), et sort säilitaks oma head omadused. Seemnesibulate toestamine Piirisaarel (foto 2010) Sibula elutsükkel näeb välja nii, et esimesel aastal kasvab seemnest tippsibul, teisel tarbe- ehk söögisibul ja kolmandal moodustab õisiku, millest saab koguda uued seemned. Poest kevadeti tippsibulaid ostes me e

20. august.   Vaatasin reede õhtul telekast  uuesti Ilmar Raagi filmi „August 1991“ ja poetasin lõpus pisara. Ma tean ja mäletan väga hästi, et see film on palju lihtsam, kui sel   augustipäeval 21 aastat tagasi   tegelikult juhtus, aga sellegipoolest. Vahelduva eduga kuuleb ikka ütlemist, et kas me sellist Eestit tahtsime. Aga millist siis? Niipalju kui on inimesi, on erinevaid soove ja tahtmisi. Ja nagu elu näitab, liigne demokraatia ei ole hea. Mis siis üle jääb? Kas diktatuur või tänaseks oma kommetega kummalisena tunduv monarhia? Torgu Kuningriik koos kuningaga on meil juba olnud, ei ole enam põnev. Diktatuuri ei ole nii lihtsalt võimalik siinses kultuuriruumis luua. Jääb järele see, mis meil on. Nii hea kui halb, nii õiglane kui rõhuv, tõde on alati iga inimese silmades ja südames. Üks asi teeb mulle siiski muret, kadunud on loov ja aateline riik ning asemele astunud nina paberites tuhniv kesksooline olend nagu teised omasugused.   See riik, mida tahtsime 21 aastat tagasi

  Tegelikult on vahepeal kogunenud päris omapäraseid, kui mitte naljakaidki toidukogemusi ja pealegi on aeg kulgenud mitte lihtsalt kiirelt, vaid suisa traavides. Alles see oli, kui me Kärdla kohvikutepäeval käisime, nüüd siis kiire põige Põhjakale ja juba täna õhtul seisab ees väike ühine grilliõhtu Tartus. Muhu soe õllesupp Märksõnaga omapärane seostub näiteks eelmisel nädalal Muhus maitstud soe õllesupp (koosneb piimast, õllest, suhkrust, munadest ja saiast), mis kuulub Muhu traditsiooniliste roogade sekka ja nõuab respektiga suhtumist. Kui mu senised suhted nendesamaste vanade toitudega on olnud üsnagi sõbralikud, siis seekord jääksin eriarvamusele. Ütleme nii, et järeletegemisele ei lähe:). Järeletegemisele ei lähe ka Anglas pakutud rukkileib, mis siis, et uhke ahi ja puha. Põhjakale viis mind aga üks kevadine Põhjaka poiste algatus lasta kamp toidublogijaid sealsesse kööki ühekaupa möllama ja menüüsse veidi teistsuguseid tuuli tooma. FB-s on sellest kõigest üsna p

Algus Rohuküla sadamas, nagu näha, kõik 18 ei ole hetkel pildil (foto Jaanika kaamerast) Anekdoot, ma ütlen. Arvestades, millise killavooriga me kolm päeva enne kohvikutepäeva teele asusime (sealjuures usalda GPS-i, aga kontrolli:) ) ja milliste seiklustega tagasi jõudsime, siis parajalt koomiliselt kukkus see välja küll. Hanikati talu elamu (valminud 1936, mõni aeg tagasi aknad ja katus vahetatud) Tegelikult läks kõik äraütlemata hästi, igaks juhuks eemaldusime Hiiumaale jõudes algatuseks kohe tsivilisatsioonist ja leppisime natuke rohkem kui 24 tundi vaid enda seltskonnaga. Ilus oleks olnud kirjutada, et leppisime enda ja oma teise minaga, aga paraku oli meid koos allameetrimeestega 18 inimest. Noh ja Anna ka, aga see on hoopis eraldi lugu. Metslauk võlus kõikide südamed oma õrnalt küüslauguse mekiga Kui me oma kola Salinõmme sadamas suurde puupaati ladusime, tundus küll, et läheme Hanikatsi laiule elama. Vähemasti tulid meelde hetked filmist "Mehed ei nuta&