Kuidas peipsimaalased koos sõpradega Kärdla kohvikutepäeval käisid

Algus Rohuküla sadamas, nagu näha, kõik 18 ei ole hetkel pildil (foto Jaanika kaamerast)

Anekdoot, ma ütlen. Arvestades, millise killavooriga me kolm päeva enne kohvikutepäeva teele asusime (sealjuures usalda GPS-i, aga kontrolli:) ) ja milliste seiklustega tagasi jõudsime, siis parajalt koomiliselt kukkus see välja küll.

Hanikati talu elamu (valminud 1936, mõni aeg tagasi aknad ja katus vahetatud)

Tegelikult läks kõik äraütlemata hästi, igaks juhuks eemaldusime Hiiumaale jõudes algatuseks kohe tsivilisatsioonist ja leppisime natuke rohkem kui 24 tundi vaid enda seltskonnaga. Ilus oleks olnud kirjutada, et leppisime enda ja oma teise minaga, aga paraku oli meid koos allameetrimeestega 18 inimest. Noh ja Anna ka, aga see on hoopis eraldi lugu.

Metslauk võlus kõikide südamed oma õrnalt küüslauguse mekiga

Kui me oma kola Salinõmme sadamas suurde puupaati ladusime, tundus küll, et läheme Hanikatsi laiule elama. Vähemasti tulid meelde hetked filmist "Mehed ei nuta", kus lugupeetud härra, kes meisterdas kunstnikerdusega esmaabikappe, läks sanatooriumisse terve kohvrivirnaga. Ja meil olid kõik sellised! Tõele au andes oli pakkide seas olulisel kohal ka söök, kuigi tagasiteel selgus huvitav tõsiasi, et hoolimata rikkalikest söögikordadest ei ilmutanud last olulisi kahanemismärke.

Esimesed valminud põldmarjad läksid kõigepealt söömiseks ja seejärel värskelttehtud pannkookidele moosi jaoks

Päikeseloojang merel paadiga kivi otsas kinni istudes, hommik majatagusel niidul ning keskpäev iidvanade pärnade all

Laid oli aga tõeline vaimne paradiis - ei mingeid kompuutreid, elektrit ega muud, mis võiks sealset idülli rikkuda, isegi mobiilileviga oli nagu oli. Üksnes maja (X 6515687.4, Y 444855) , kaev, lambad, hülged, tuul ja vesi. Metslauk ka, mille Tauno meile kandikul ette tõi (see oli nüüd piltlikult öeldud, tegelikult tõi pihuga seemneid ja kaevas sibulakesi välja) ning millest kujunes tõeline hitt. Ööbisime endises Hanikati talus, millest on saanud nüüd kõigile avatud loodusmaja. Taevalik rahu, kell oli kogu aeg kolmveerand üks ehk et aeg polnud oluline ja Hiiumaale tagasi jõudes valitses väike segadus kuupäeva ning kellaaja osas. Isegi võõrad inimesed tekitasid kerget õõvastust! Sry, see ei käi Margiti ja Indreku kohta, keda juurde jõudes olime mõistagi äraütlemata rõõmsad:). Meie ekipaažil läks muidugi natuke rohkem aega justnagu leopardil onni otsides, aga lõpp hea, kõik hea.

Margiti ja Indreku juures Mäeotsa talus

Suurtest plaanidest tutvuda saare vaatamisväärustega ja teha mõned turistipildid ei tulnud muidugi midagi välja. Ei olnud see päev. Teemadeks oli pigem Sloveenia naistõstjad, üks suur kollane autohaagis ja jumalatest mahajäetud paik Kärdla linnaveerel, Kärdla Selver ka. Ühesõnaga läks mingil hetkel tuju nii nulli, et esimese pauguga tahtsime koju tagasi sõita, natuke hiljem mõtlesime järgmist päeva kasutada otstarbekamalt ja minna vähemalt vaatama, mida teised teevad. Margit, Indrek ja Ly püüdsid mõistagi lohutada, aga umbusk ei tahtnud kuidagi kaduda. Pärast oli neil muidugi hea parastada, et me ju ütlesime!!!

Breti juustude õhtu Orjaku sadamas (paremal Aigar ise)

Reede õhtul õnnestus herr Brett saada isegi Orjakule oma suurepärastest juustudest rääkima. Tauno ja Jaanika valmistasid juustudest vanu häid klassikuid, juustude juurde pakuti noobleid veine ja kõik oli äraütlemata šikk. Voogavat õhtukleiti olnuks tarvis.

Kaamera ette jäi kanepiseemnete uhmerdamine ja vutimunade puhastamine

Õhtul ja öösel toimusid vähem ning rohkem emotsionaalsed ettevalmistused laupäevaks. Ahi huugas, tainaseid kausse leidus igal pool, närvid andsid tunda ja kõik pandi rakkesse. Ega see polnud siis ka nii puhkusereisiks mõeldud!

Kust ja kuidas:)

Sellegipoolest oli laupäeval hommikul asjad niikaugel, et võis mõelda kohviku avamisele. Ja oh seda õnne, kui tulid esimesed kliendid, süda kohe heldis ja silma võttis peaaegu niiskeks. Aga kui neid siis hakkas voorima ja voorima, ...,  no poleks unes ka osanud oodata. Ühesõnaga meid söödi ja joodi paljaks, kogu kraami, mis sai kaasa võetud, müüsime maha. Küpsetistest olime juba õhtupoole lagedad ja kui hilisemate külastajate ees sai kurbliku näoga vabandatud, et kahjuks meil enam kooke pole, öeldi vastuseks, et jumal tänatud, tahamegi midagi tahedamat. Vutt ja vutisüdamed oli tegijad, Tõnu supid viisid keele alla ja kanep tekitas elevust. Kui gaas poleks otsa saanud, küpsetanuks Kaidi oma suurepäraseid pannkooke veel poole ööeni, Katre ahjusoojad leivad kadusid kui soojad saiad, Jaanika kaneelilõõtsad broneeriti ära juba enne küpsetamist ja üleüldse. Koduõlu osutus väga popiks, taari maitse võlus paljusid ning meie meel läks õhtuks ikka päris rõõmsaks.
Jehhuuuuuuu! Ära tegime!

Niiviisi reklaamiti ÜleEesti Peipsit

Tegelikult andsid meie edule suure panuse suurepärased reklaamipoisid Karl-Cardo, Kristjan ja Siim, kes jagasid linna peal kohviku flaiereid ja Peipsimaa kaarte. Raske on nii stiilsete noorhärrade kutsele vastu seista, eks ju;)

Kõik teed tõid meie kohvikusse

Õhtuks olime väsinud, kuid õnnelikud, sest meid külastanud inimesed tegid oma komplimentidega  ikka südame soojaks küll. Aitäh kõigile, kes ÜleEesti Peipsi kohvikust Posti tänava lõpus läbi astusid!

Kohviku avamisest on möödas paar tundi

Menüü ajalooannaalide jaoks:
- Peipsimaa seljanka (ei olnud purgist!!!), pärastpoole südamlik värskekapsasupp (südamlikkust lisasid vutisüdamed)
- Suitsuvutt & sõbrad (sõprust aitasid sobitada hapukurk, sibul ja soolatud vutimunad)
- Punt vutisüdameid (ilusasti ära praetud)
- Kanepitembisuutäis (kanepitemp Katre rukkileival või karaskil)
- Peipsi muna-sibulapirukas (traditsiooniline kraam)
- Suvikõrvitsa-kukeseenepätsike (hooaeg, eks ju)
- Kanepikook (ärge saage valesti aru:) )
- Tupsukook (punaste sõstarde ja besee duo)
- Peipsiveere marjakook (augustiklassika)
- Kaneelilõõts (pillimäng meil puuduski!)
- Keerusaiad (puhas ilu!)
- Koduõlu ja taar

Kaasa sai osta ka sibulavanikuid ja teha tutvust Breti juustudega.

*     *     *

Lõpumärkusena, et kingsepal pole kingi ja nii edasi, sest pühapäeva jõudis vähemalt meie auto ekipaaž koju purunäljastena: Haapsalu Konsumi bistroo (oli vist nii) oli pühapäeval suletud, Põhjakasse oli kogunenud pool Eestit, Adavere tuulikut oli tabanud suurusehullustus (ei tea, kas pärast Köögikupja dessanti:) ), Põltsamaa Hullava Naise Pubi köök oli suletud (ilmselt mingi avarii) ja Carl Schmidti maja kohvik pidas tavalist puhkepäeva.

Kommentaarid

sesamy ütles …
Tagasihoidlik kohalik mainib, et tee peale jäi ka Imavere kõrts...
Ülle ütles …
Sesamy, muidugi on Imavere kõrts tee ääres. Meil teise auto seltskond käiski seal, lihtsalt meie punt jättis selle vahele, mis pärast selgus, oli viga:).

Populaarsed postitused

Moskva saiad, heldimusega Jõe baarile mõeldes

Kuidas peipsimaalased taas Hiiumaal käisid

Toorjuustukook laimi ja valge šokolaadiga Key lime pie jälgedes