Toit on (aja)lugu

Burns ja viski Kõik sai omal ajal alguse sellest, kui Šoti luuletaja Robert Burnsi sõbrad tulid kokku tähistamaks kalli kadunukese 5. surma-aastapäeva. Luuletaja, kellele on omistatud säravad tiitlid nagu Šoti rahvuspoeet ja romantismi rajaja, valiti 2009. a isegi suurimaks šotlaseks. Luuletaja, kelle sünnipäevast 25. jaanuaril on kujunenud vaat et suuremgi püha kui šoti ametlik rahvuspüha. Kui päris alguses tähistati rahvalauliku surma-aastapäeva, siis peagi muutus see sünipäevapeoks. Õige kah, tuleb ju tähistada kõike kaunist, mida see poeet maailmale on pärandanud. Tänapäeval on see kujunenud šoti klubide, rahvusühenduste ja muidu Šotimaa huviliste pidupäevaks, mida peetake traditsiooniliselt jaanuaris, kuid keegi ei keela tõsta üht viskiklaasi austet sõnemeistri terviseks ka muul ajal, kui sisetunne seda vähegi nõuab. 13 söömaajalist Kusjuures see on üritus, millel on raudpoltkindel ülesehitus, üle ega ümber ei saa viski ja haggiseta. Pidu peab algama Burnsi söögipalveg

Kaunis karge ja härmas nädalavahetus, aga seda vaid seespool aknaklaasi. Väljaspool sündis vastupidiselt ootustele uus külmarekord, õnneks juhtus see eile, täna on juba vähem. Õhk on kuidagi teistsugune, maanteel sõitvad autod tekitavad sama häält mis rekkad ja õhtune kuupaiste koos tähise taeva ning otse üles tõusvate korstnasuitsudega mõjub peaaegu nõiduslikult. Ehk siis siit tuleb vihje tutvuda kapisügavustega, sest välja minna ju võib, kuid ega seal kaua ei jaksa viibida, kui just pangaröövli maski ees pole.Turvalisem on toas püsida :). Aga kapisügavused paljastavad nii mõndagi. Lugu, mis mind tõeliselt liigutas, juhtus tegelikult juba suvel. Meil on vanaemade ja tädi varamust säilinud päris mitu toredat vabariigiaegset, kui mitte isegi tsaariaegset lina-linikut-käterätti, tikitud mustrite või monogrammidega, heegeldatud äärepitsidega, lisaks veel heegeldatud pitslinikuid ning natuke rišeljööd. Puhas käsitöö, kus koduskootud linane kangas on saanud endale seltsiks valged

Toit on üks osa meie kultuuripärandist. Kes üleeilset 11. jaanuari Köögikodanike saadet ei juhtunud vaatama, saab teha seda SIIN , kommentaarid on liigsed. Isegi ICCROM* on sügisel oma FB lehel kirjutanud, et " food and story telling are hugely important aspects of cultural heritage ". Lisaks klišeelikeks muutunud ütlused stiilis sa oled see, mida sa sööd, jne. 2013. aasta on kuulutatud Eestis kultuuripärandi aastaks , juhtmõtteks "Pärijata pole pärandit". Märksa enam meeldis mulle aga viimases OP-i saates ümberpööratud lause "Igal pärijal oma pärand". Just nii ongi, kultuuripärand ei ole must-valge kõigi jaoks, igaühel tekivad ükskõik mis teema või misiganes eseme osas omad seosed, määravaks on ju taust, huvid, mälu ja tont-teab-mis veel. On küll üldmõistetavad ja üldtunnustatud väärtused, kuid igaüks näeb isegi neid natuke erinevalt. Inimlikkus määrab! Seepärast on mul üdini hea meel, et pärandiaasta saadikute hulgas on ka Dimitri Demjanov, saate