Toit on (aja)lugu

Minu esmakohtumine brioššiga (eesti keeles nimetatakse ka nupsusaiaks) leidis aset sügavas lapsepõlves ajakirja "Nõukogude Naine" retseptilehekülgedel. Usun, et küllap võlus mind see tainapallikeste rida või torn ehk nupsud, ikkagi erinev palmikust või muust seni silmale tuttavamast. Teismelisena, kui oma retseptikaustikuid kleepisin , leidis see ajakirjaväljalõige platsi kõige esimeses kaustikus, järelikult pidi hea tunduma ja esimeses järjekorras tegemisele minema. Eee, sellest sai aga ma parem ei ütle, kui palju aastaid, kui võtsin kätte ja tegin ta lõpuks ära :). Liiga palju märke kogunes juba, isegi Michael Pauli raamatu "Sweet Paris" lõin esimest korda lahti just sellelt leheküljelt :). Prantsuse päritoluga  brioche on ju hullumeelselt palju võid sisaldav pärmitainast sai, klassikaline jahu ja või suhe olevat 2:1. Väärika päritoluga küpsetis ja pärineb vähemasti keskajast. Eelkergitusega pärmitainas kasutati niiöelda päristaina vedelikuna algselt ilms

Laupäeva öö: Kreml ja hästivalvatud kraana:) Kui te pikendate oma ID-kaarti ja mõtlete passi osas, et ahh, ega ma lähemal ajal Venemaale või USA-sse minema hakka ja kui, siis ega see üleöö juhtuda saa, siis saab küll. Otseses mõttes. Seejärel on kõik puhtalt logistika küsimus:). Niisiis Pihkva ja ülevenemaalised hansapäevad 19.-21. juulini. Kuna mina sattusin sellesse afääri viimase minuti eelviimasel sekundil, siis selleks, et ennast asjaga kurssi viia, internetist eriti ei piisanud. Või olin piisavalt blondiin, et ei osanud otsida nõela heinakuhjast, kui seda va heinakuhjagi polnud. Ühesõnaga märksõnad stiilis " pskov ", " hanseatic days 2013 ", " hanseatic days in pskov ", " russian hanseatic days " ei andnud mulle mitte bittigi rohkem infomatsiooni kui mul juba oli. Pihkva linna kodukast ma üldse ei räägi, see elas mingis teises dimensioonis. Ainus koht, kust tiba infot lekkis, oli http://tourism.pskov.ru/ . Jumal tänatud, midagigi

Kes poleks kuulnud Sangaste rukkist, kauneimast ja nõtkeimast rukkisordist, mis meil eales aretatud. Vaadake nüüd, kui rukkipõld muutub kollaseks, neid terade raskusest allapoole koolduvaid viljapäid - kõrs ei murdu naljalt selle raskuse all, vaid jääb elegantselt kiikuma. 20. saj alguse võrdluskatsetes on kõrre pikkus olnud 190 cm kandis, tänapäeval on "tehtud" teda lühemaks - 160-170 cm ringi. Sellegipoolest eristub ta teistest enamlevinud sortidest täiesti tuntavalt oma pikkusega ja isegi võhik tunneb Sangaste oma nõtkuse tõttu kaugelt ära. Tänapäeval eelistatakse madalamaid sorte, mis ei lamandu nii kergelt, põhku pole ka vaja, kuid küpsetamisomaduste tõttu on Sangaste jätkuvalt tipus. Mihkel Pill kirjutab oma 1921.a välja antud raamatus "Meile tähtsamad põllutaimede sordid" Sangaste kohta nii: " Sangaste rukis on krahv Fr. Bergi poolt Sangaste mõisas Tartumaal välja kasvatatud. 1870. aastal tellis krahv Fr. Berg Soomest rukki seemet. Kui ühe külma

Viimaste päevade lõõskav tuul on teinud mitmel pool kurja lookas õunapuudele, meiegi aias murdus vanal valgel klaaril suur oks pikku tüve maha. Kahju! Selliste ilmadega, kus säravsinine taevas ja parajalt tugev tuul, on Peipsi ilus. Vahuste tippudega tumesinised lained petaksid ära mistahes mereäärse inimese, nina tuleb enne pesulõksuga kinni panna :) Miks? No muidu haistaks ta kilomeetri kauguselt, et see pole meri :) Peipsimaal on suvel põnev. Eelmisel nädalal tegime ühe väikese väljasõidu, milles töö ühendatud lõbuga ja peab ütlema, et toimis taevalikult. Sestap julgen soovitada ka teistele, kellele pakuvad huvi sealased ajalookillud, armsad külad, järvekallas, aga ka paras annus turistitunnet:). Marsruut pole pikk, algus ja lõpp võivad olla Tartus, aga ei pea olema. Kestuseks umbes pool päeva. Tark inimene võtaks teise poole päevast, see on kuidagi pikem. Põhjus, miks me selle reisi üldse ette võtsime, oli Liivi Muuseum ja selle uus püsinäitus. Juuni algul üles pandud n