Mood vaheldub isegi sordiaretuses - uskumatu, aga tõsi!


Kõik mu koolisuved alates 5. klassist kuni ülikooli lõpuni möödusid sordis (loe: tänases ETKIs) katsepõlde kõblates või kombaini taga panni võttes või viljakotte sidudes-tuulates-sorteerides. Isegi mõned aastad pärast seda võtsin puhkuse nii, et see langeks kokku koristamisperioodiga. Oi kui tähtsalt tundsin ennast, kui sain keskkooliajal Kaljo Kaske assisteerida ning kaerapõllul leitud haiguste protsente kaustikusse märkida. Ja kedagi ei morjendanud, et vanusest hoolimata venisid kiirel ajal tööpäevad kella 10ni õhtul ning polnud ime, et koristasime vilja, nii et traktori tuled näitasid kombaini taga tegutsejatele valgust. See oli parim osa aastast! Omast arust ma ikka jälgin, mida uut sealt tuleb, ometi selgus, et tuleb vahetevahel ikka kohapeale ka minna, muidu võib lootusetult ajast maha jääda.

Mulle meeldib kartul, mille pealispind on pärast keetmist mure ja kahvliga suutäisi murdes laguneb peaaegu et mõttejõul. Mulle meeldib valminud tomati lõhnaga tomat, mis on kaksatud äsja varre küljest ning mida ampsates on tunda veel päikese soojust. Tuleb välja, et praegusel ajal pole neil lõhnadel ja maitsetel enam vähimatki tähtsust, kui tähtsamateks kriteeriumideks on saanud transpordikindlus, säilivus ja mugav kasvatusviis (loe: haiguskindel jne kindel). Ajakirja Köök suvenumbrit lehitsedes, mille kaaneteemaks tomat, hakkas silma ühe toreda tomatikasvataja repliik, et on juba selliseid kliente, kes ei soovi korralikult valmis tomatit selle liiga tomatise maitse pärast. Kas tõesti on saanud tõeks dokfilmidest nähtu, kus loomulikul teel valminud tomat on midagi imelikku, sest sellega puudub kogemus ja side? Isegi juba meil Eestis??? Mingil ajal suvel Sirbis ilmunud artiklis  "Igaühe loodus" katsub Aveliina Helm tuua meid valdurmikitalikust viimase Euroopa loomuliku rahva unelusest tagasi maa peale, et me oleme samasugused loomuliku looduse hävitajad nagu mistahes teised. Meil juhtub see lihtsalt väikese ajalise nihkega, kuna ka hävitama asusime hiljem.

Minu lemmiktomat - Malle

Õppimist, mida me sööme ja kuidas see kraam on kasvanud, vajaksime tegelikult me kõik. ETKI korraldab igal aastal tootjatele ja teistele huvilistele temaatilisi põllupäevi, kus tutvustatakse enda tegemisi, uusi sorte, seemnekasvatust jne. Mhm, pähe tuli paralleel moedemonstratsioonidega :). Käisin sel suvel kolmel põllupäeval ja soovitan kõigil huvilistel kodulehe ürituste rubriigil varakult silma peal hoida. Minu jaoks tähendas see lisaks uutele teadmistele ka kohtumisi vanade tuttavatega, kodustel põldudel käimist, sutike nostalgiatki. Aga seda enam saan aru, mida ma söön.

Porgandi Jõgeva Nantes seemnekasvatuse kasvuhoones, suvi 2016

Noore Eesti Vabariigi alguses Mihkel Pilli loodud Jõgeva Sordikasvanduse eesmärgiks sai ju siinsesse kliimasse sobivate sortide kohandamine ja aretustöö. Sordiseemne paljundamise ning levitamisega tegelenud Eesti Seemnevilja Ühisuse kataloogides leidub alguses, kui omi aretisi veel piisavalt polnud, ilusate nimedega sorte peamiselt Rootsist-Soomest, Hollandist, Saksamaalt, ka Inglismaalt. Mulle meeldivad need 1920-30. aastate kataloogid, kus iga sordi juures on kasvõi paari sõnaga antud tema iseloomustus. Oh ja neid sorte ikka jagub, melonit kohtab 1929. a juubelikataloogis oma 6 sorti, tomateid koguni 14. Lisaks köögiviljadele, kartulile, loomadele mõeldud juurikatele ja teraviljale on kataloogis ka mahukas lilleseemnete osa, samuti aiandustarvete ning tööriistade rubriik.


Tulles tagasi tänapäeva, tuleb tõdeda, et Mihkel Pilli ja Julius Aamisepa aegadest on palju muutunud, aretuses on nii palju seoseid geenitehnoloogiaga. Viimase abil saab kontrollida ka uute aretiste "tõupuhtust". Kuigi näiteks teraviljade puhul on uus lähenemine mitte enam ühest seemnest minev liin, vaid terve grupi oma. Kui aga moest rääkida, siis näiteks kartuli puhul on kahekümnendad-kolmekümnendad uus must. Ehk kui tolleaegseid seemnekatalooge vaadata, siis enamusel sel ajal saadaolevatel sortidel (suuremalt jaolt veel välismaised) on ovaalne või piklik kuju ja oluliseks peetakse madalaid iduauke. Täpselt sama nagu praegu! Vahepeal olid aga moes pigem ümarad kartulid. Iduaukude ehk silmade teema on aga muidugi kogu aeg aktuaalne olnud. Üks kartulikasvataja ütles mulle eelmisel sügisel, et tema ei kasvata Eesti sorte, kuna neil on sügavad silmad!!! 2013. aastast on sordilehel uus sort Teele ja kui keegi julgeb veel öelda, et Eesti kartul on sügavate silmadega, siis see on puhtalt tema enda ja teadmatuse probleem. Jah, näiteks Maret, mis kuulub minu enda kartulieelistuste top 3 hulka, on tõesti pisut sügavamate silmadega*, aga kodus noaga koorimisel ei ole ju vahet. Loeb ikkagi maitse! Ja see võib olla väga erinev. 1929. a kataloogis kirjutatu, et mis ühele hea, võib teisele vastuvõetamatu olla ning igaüks peaks oma lemmiku ise välja valima, on aegumatu kuld. Kartulit ei pea kartma, küll aga usun, et kartuli peale nina kirtsutamise üks põhjuseid on söögikohtades ja suurtoitlustajate menüüdes olev jubeda maitse ning tekstuuriga kraam. Seda just eelkooritud kartuli pärast, mida ostetakse kottidega sisse. Ja veel, kui kartulit seostatakse kõrge glükeemilise koormusega ja hoidku ju selle eest, siis see kehtib rammusa kartulipudru, -vormi vms kohta, tavalise keedukartuli number liigitub ikka alumise poole peale.


Kui aga naasta dilemma juurde, kas Eesti sordid või mitte, siis näiteks möödunud talv pani talinisu kenasti paika. Sordikatse puhul talvitusid normaalselt meie enda, lätlaste, leedulaste, soomlaste sordid. Pehmema kliimaga Lääne-Euroopast pärinenu kohale jäid tühjad platsid. Repliigina, et emale kingitud nelgitaime (pärines ilmselt Hollandist) maha istutades hakkas potilt silma tähistus, et sobib jätta ületalve istutuskohale. Teisel pool märkide seletusi lugedes tähendas see lumehelbeke aga vaid kuni -5 :). Loomulikult on aretustöös mistahes uue sordi vanemateks ka lääneeurooplasi jm "välismaalasi", kuid teadlaste töö ongi koondada erinevate sortide parimad omadused ning luua oma.

Tuleb välja, et ka toiduteraviljakasvatuses on uus mood laineid löömas. Selleks, et oleks hõlpsam näiteks odrast või kaerast kruupi-tangu, helbeid või jahu valmistada ja tulemus oleks üha tervislikum, tahetakse enam ilma kestata tera. Koorimise käigus kaob ju väärtuslik kiud- ja mineraalainete kiht ning loogiline oleks see kuidagi teistmoodi lahendada. Lätlased tegelevad näiteks sellega, kuidas edendada aretustööd teraviljade niisuguste kvaliteedinäitajate suunas, mis sobiksid krooniliste soolehaiguste ennetmiseks ehk kuidas meditsiin selle laiemas tähenduses ühendada sordiaretusega.

Ristamised spelta katsepõllul, suvi 2016

Tulles tagasi tomati juurde, on eesmärk tulla välja oranži värvi viljaga. Jällegi mood! Loodetavasti kuulemegi üsna pea uuest Eesti tomatisordist. Suvel erinevaid sorte maitstes oli kõigi ümber laua olijate üllatus aga Hiina sordid. Esindatud lihatomati tüüpi suured viljad maitsesid väga mõnusalt, isegi ootamatult mõnusalt. Köögiviljade ja herne sordiaretusega tegeleva Ingrid Benderi järgi ei ole meie tomat maailmas midagi tohutut erilist, kuigi meie jaoks see tundub nii. Selleks, mis neid maailma plaanis teistest eristab ja mille üle võime uhked olla, on hoopis sibul ning hernes.

Ehk saab sellest oma Eesti suhkruhernes :)

Pesasibul, mida kasvatatakse eeskätt Peipsi ääres, on rahvaselektsioonisort. Ta pole nagu F1 märgistusega isend, mida ise seemnest edasi paljundades kaotab sordile omased iseloomujooned. Rahvaselektsioonisort on nagu rahvalaul, mis kujuneb kusagil piirkonnas, muutub aja jooksul, kuid ei kaota oma algset loomust. Me tunneme eeskätt peipsiäärset kollast tiheda soomusega lapikümarat sibulat, millest on Jõgeval aretatud sort Jõgeva 3. ETKI juures tegutsev geenipank, mis tegeleb ka vanade, rahva seas levinud sortide kogumise ja hoidmisega, on just see koht, kuhu tasub teatada, kui kellelgi on kodus kasvamas mingi vili, mida on hoitud ja paljundatud vähemalt üle 50 aasta. Nii on geenipanka jõudnud näiteks Sangastest pärit sibul, mida on järjepidevalt kasvatatud ja paljundatud juba oma 100 aastat. See on võimsam kultuuripärand kui mingi ese või hoone, mis on ju harjumuspärane kultuuripärandi väljund. Loomulikult uuritakse kõiki niisuguseid kultuure, millest teada antud, põhjalikumalt, et teha kindlaks, kas tegemist on ikka mõnest olemasolevast sordist eristuva liiniga. Ja kui hästi läheb ja sel sordil ongi teistest eristuvad jooned olemas, saab temast säilitussort, mida on huvilistel võimalik isegi oma koduaeda saada. Muide, sordid on samamoodi autorikaitse objektid nagu mistahes muud teosed, nii et nende kommertspaljundusse andmine toimub kindlate reeglite järgi.

Piirissaare sibulavanikud, suvi 2016

Ehk kui see kõik kokku võtta, siis pealtnäha on tegemist mingi friikide ettevõtmisega, kes suvel nikerdavad pintsettide ja luupidega põletava päikese all, järgmisel kevadel külvavad need üksikud kullahinnalised seemned maha, käivad neid terve suve hinge kinni pidades üle lugemas ja võimalikke haigusi otsimas, korjavad imelike hirmkallite nukumasinatega sügisel viimsegi kui tera ning veedavad terve talve neid seemneid igast küljest imetledes ning kaaludes-mõõtes, et valida järgmiseks külviajaks vaid parimad eksemplarid. Ja niimoodi 10-15, kui mitte 50 aastat, kuni kusagil kohaliku ajalehe kõige vähem atraktiivsel leheküljel ilmub uudisnupuke, et sordilehele on uus sort ilmunud. See, et Lea Narits on rahvusvahelistel konverentsidel muutunud ülimalt nõutud isikuks, kuna Eestis on tema osalusel aretatud GMO vaba sojasort Laulema (viimane nii romantilise nimega sort oli minu mälu järgi kaer Hämarik), on teada vaid järgmistele friikidele.

Eesti sojauba Laulema

Ometi on sordiaretus üks meie Nokiatest. Ja kui räägitakse vajadusest tohutu innovatsiooni järgi, mis meenutab omamoodi rööprähklemist mistahes suunal, siis Jõgeval tegeletakse sellega juba pea 100 aastat. Vaikselt, loomulikult ning me kõik tarbime vähem või rohkem selle innovatsiooni vilju, enamasti enese teadmata :) 

-------------------------------------------------------
* - 6. oktoobri maaettevõtluspäeva kartulist rääkivas ettekandes on Terje Tähtjärvel üks kena slaid (nr 18), mis näitab, et näiteks Teele ja Mareti koorimisefektivsused, mida mõõdetakse teaduslikul meetodil, on tegelikult üsna sarnased. Vt ka teisi ettekandeid.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Aitäh selle väga hariva postituse eest!
Ülle ütles …
Tore, et meeldis!

Populaarsed postitused

Kaerahelbeküpsised - igihaljas klassika

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

Kartulitoidud kui ehe köögiteadus